Kui küsin alustuseks, kuidas läheb, vastab Annely talle omase kergusega: "Lühidalt öeldes: panen kübara pähe ja naudin keskeabriisi! Tunnen rõõmu elust, endast, mehest, lastest ja loomulikult oma esimesest kullakallist lapselapsest! Olengi nüüd ju päris vanaema – selline, kes õunapuu otsast niisama naljalt alla ei tule!"
Möödunud aastanumbri sees juhtus tema elus nii palju ilusat. Aasta alguses sündis lapselaps Kusti ja veebruaris leidis aset pöörane pidustustelaine, kui Annely tähistas oma viiekümne aasta juubelit. Aga see polnud veel kõik! Suvel toimusid Viljandi lähedal Tääksi järve ääres Annely tütre Miina (28) pulmad. Poeg Mart (25) vedas seevastu ema endaga Eestis palju ringi ja nii külastati loendamatu hulk pärimusmuusikakontserte.
"Sügise hakul oli õnn minna abikaasaga Kanadasse reisile, kus Torontos elav pinginaaber korraldas meile suure seiklustuuri," lisab Annely rõõmsalt. Tema igapäevaelu ongi paras seiklustuur, sest selle kõige kõrval korraldab ta TV3-s kõike, mis on seotud turundusega. Kuigi telemaailmas on ta olnud alates 1994. aastast, ei rauge tema energia ning igal hommikul astub ta telemajja säravate silmadega.
Aeg külvatud seemnete vilju nautida
Kes Annelyt tunneb, teab hästi, kui palju tööd ta armastab teha. Kui kolleegid on nii toredad, läheb töö rõõmuga, on naine veendunud.
"Muide, ka 50. sünnipäeva ühed lõbusaimad lood juhtusid just tänu telekolleegidele. Mart Sanderi maalitud-kingitud kuldses raamis portree minust seisab siiani kodus WC-seinal ja ajab muigama, kui meenutan "Kolmekate" üllatusi – alates pidulikust vastuvõtust muusikute, etteastete, juubilarist inspireeritud filmipostrinäituse ja spaaga ning lõpetades Jänku Jussiga, kes mind mööda Tallinna jälitas," räägib Annely värvikalt. Pärin Annelylt, kuidas ta ikkagi jaksab nii palju tööd teha ning ka tööst vabal ajal särav olla ja tegutseda.
"Ega jõuagi. Kui ära väsin, siis olen üksi ja vait või koon või loen või lähen möllan aias. Või võtan kitarri ja laulan. Toimib!" ütleb ta rõõmuga.
Kui Annely rääkis alustuseks, kui vahva tal eelmine aasta oli, siis ega seegi aasta naljalt alla jää. Ta ise ütleb naljaga, et nüüd, mil poolsada ja üks aastat on kogu distantsist tehtud, võib võtta filosoofilisema poosi ning kinnitada, et lõpuks on käes aeg, mil saab hakata maitsma varasemalt külvatud seemnete vilju.
"Üha enam neid küpseks saab ja see tekitab imehea tunde – just see tõdemus, et olen takistustest hoolimata mõistnud teha arukaid ja häid valikuid. Veel kord ütlen, et olen väga tänulik kõigile, kes mind on ümbritsenud – armastatud, suunatud, inspireeritud, õpetanud… Ja ka sakutanud ning välja vihastanud, sest just erinevate kogemuste sõela kaudu olen jõudnud siia eluperioodi, kus kümblen keskea luksuses."
Just nüüd on käes elu ilusaim aeg
Pärnu Koidula kooli lõpetamisel ütles toonane õppealajuhataja Maia Erm: "Annely, sina saad elus hakkama, sest sa ei ole loll." See lihtne mõte ongi Annelyt terve elu kandnud ja nii tuletab ta endale alatasa meelde: Annely, stopp, ära ole loll!
"Eks olen loomultki seda tüüpi, keda elu kogu oma ilus ja valus päriselt huvitab. Hoolimata pealtnäha kergest ja muretust olemusest analüüsin kõike põhjalikult, kohati isegi liiga. Olen alati hoidnud silmad lahti; katsunud mõista ja teiste vigadest järeldusi teha; mõelnud sellele, kuhu olen teel ja mida ise teha saan," kirjeldab Annely oma elufilosoofiat.
Krapsakas naine on veendunud, et tal on õnnestunud kõige tähtsamad sammud maru hästi ajastada.
"Loomulikult olen mitmeid kordi ka eksinud, haiget teinud ja saanud ning piinlikkust ja häbi tundnud, ent ikkagi püüdnud elada looduse, kogemuste ja terve mõistuse reeglite järgi. Olen õnnelik ja see pole mingi sotsiaalmeedia jaoks produtseeritud rõõmusähvatus, vaid ehtne. Annan endale aru, et just nüüd võibki käes olla mu elu kõige ilusam aeg: vanemad Laili ja Ivar on veel elus ja kõbusad, lapsed on suured ja tegusad, vend Andrese tegemised inspireerivad, minus endas on aina enam rahu, väge ja tarkust ning tunnen lõputut armastust voolamas pere ja lapselapse vastu. Oskan väga seda hinnata."
Ilmast ei tasu lasta tuju rikkuda
Teadagi on sügisel paljudel inimestel kallal sügiskaamos, sest väljas on pime ja külm. Annely aga teab retsepti, kuidas sellega võidelda, ega lase end ilmast liigselt mõjutada.
"Ma olen ju endine ilmateadustaja ning tean, et ka kõige hullemad tormid mööduvad. Üldiselt püüan ka elus laiemalt tugineda ebamugavates seisudes ikka positiivsele: muudan suhtumist, kohandan end oludega või siis lepin – küll tuleb ka päike välja. No ja mis eriline probleem selle sügisega siis on – pime, vihmane, kõle?" naerab Annely. Ta soovitab osta endale hoopiski kärtskollased kummikud, millega tuleb ka suuremast sopast võitjana välja – täpselt nii, nagu elus, see toimib!
Küll aga masendab Annelyt kõik see, mis temast endast ei olene: sõda, kurjus, rumalus.
"Loomulikult puhub vahepeal suur hirm kuklasse, aga mis siis teha. Elan üle ja lähen edasi. Loomulikult suhtlen!"
Lisaks vahvale perele ja sugulastele on Annelyl värvikas sõpruskond, kellega koos veedetakse mõnusalt aega. Olgu siis ühised reisid, teatri- ja kinokülastused või lihtsalt kokkusaamised.
Annely on ka suur võõrustaja.
"Vaikne muusika mängib, toidulõhn täidab maja, laud on kaunilt kaetud. Uksekell, sädin, klaasides särisev jook, naer ja jutud, vahepeal saun. Lood ei lõpe, külalised ei raatsi lahkuda – ja see pole film, vaid päriselu, millega kaasneb tasakaaluks muidugi ka kogu ilule järgnev koristamine, nõudepesu ning mõõdukas hala," kirjeldab Annely elavalt.
Kui on aga vaja kiiret hea tuju torget, seab Annely sammud sügisvihmast segamata sooja raamatukauplusse, nuusutab uute raamatute lõhna ja teeb ühe hea kohvi – tema sõnul see tõesti toimib!
Tõsta suunurgad üles ja elu muutub ilusamaks
"No Annely, kas annaksid ikkagi ühe hea retsepti, kuidas olla selles hallis sügises positiivne?" pinnin teda edasi.
"Arusaadavalt ma kogu aeg überpositiivne pole – see vajaks juba meditsiinilist sekkumist –, ent üldiselt küll pigem naeratan, see on mul ilmselt geenides. Ühtlasi olen aja jooksul õppinud nippe, mis just konkreetselt mind eri olukordades aitavad. Näiteks kas või see, et kui teadlikult suunurgad üles tõsta, saab aju signaali, et kõik on hästi, ja seis lähebki paremaks," räägib ta.
Muide, seda on ta ametlikult testinud.
"2018. aastal osalesime koos Kaire Vilgatsiga heade eeskujude programmi raames mitmel Telia 4:18:4 rahvatriatlonil. Ühel võistlusel oli merevesi nii külm, et ujumisdistantsile minnes tõmbas jala krampi – tundus, et hangun lausa üleni ära, ent siis meenus soovitus: tõsta suunurgad üles, kõik on parimas korras! Uskuge või mitte, aga külmas vees sumades, kohtlane irve näos, oli seis ainuüksi mu enda meelest nii tragikoomiline, et puhkesin päriselt naerma, veri läks käima ja distants sai läbitud."
Annelyl on juba aastaid kombeks olnud harrastada hommikuvõimlemist, mis on segu joogatajatele tuntud päikesetervitusest ja tema enda loomingust. Ta usub, et tänu sellele suudab ta vaevata teha ka turiseisu, spagaati ja silda.
"Öeldakse, et kui selgroog paindub, tuhiseb kehas vabalt ja mõnusalt ka eluenergia ning inimene jaksab rohkem. Sellest omakorda tekkis mul kiiksuga traditsioon: maailmas reisides teen põnevates paikades nn sillapilte ehk siis viskan silda, taustaks põnevad vaated alates Peruu Machu Picchust, Sri Lanka Sigiriya kaljukindluse tipust, Montreali olümpiastaadionist kuni Rooma Pompei varemete, Pariisi Eiffeli torni ja Muhu saareni välja."
Ning kuigi ka kudumine ja heegeldamine pidavat tema sõnul aju ärksana hoidma, siis huumorisoont lupjumast aitavad hoida tal noored sõbrad ja töökaaslased.
"Tänu neile püsin" bängerseeniorina" vormis ka tehisaru, TikToki ja Instagrami käsitsemises või siis näiteks SUP-laua pumpamises. Hiljuti alustasin tänu uuele kolleegile ka Eesti räpiskeenega põhjalikumat tutvumist."
Lapselapsega haihtub töö- ja argikoorem
Möödunud aastal sai Annely esmakordselt vanaemaks ja ta ütleb, et see on kõige ilusam asi, mis temaga kunagi juhtunud on.
"Kui väike Kusti vahva sammu, naerul näo ja mõnusa õhinaga meile tuleb – ja seda juhtub nädalas paar-kolm korda kindlasti –, tunnen teda vaadates lausa füüsiliselt, kuidas kogu töö- ja argikoorem hetkega haihtub. Ma lihtsalt sulan kogu lapse elurõõmu, siiruse ja beebilõhna pilves," muutub Annely härdaks.
"Kui lapselaps oli sündinud, ütles mu isa mehele, oma väimehele: "Noh, elutöö on nüüd tehtud." Äia sõnad liigutasid teda väga, sest nii ju ongi. Kui laste sünd oli eriline, siis lapselaste puhul saab kõik hoopis uue mõõtme. Endalgi oleks justkui uus aku: hüppad koos mudilasega pool tundi batuudil, hingeldad ja higistad, aga naeratus ei kao."
Tänapäeval on aina rohkem vanavanemaid hõivatud tööga, noored kasvatavad lapsi ilma tugivõrgustikuta ja see pole teps mitte kerge. Just seetõttu soovib Annely Kustiga võimalikult palju aega koos veeta ning tal on hea meel, et positiivsed tunded on vastastikused. Pisipoiss jääb suurima heameelega "Anne" ja "Tammu" juurde hoida, kuniks emme ja issi omi asju ajavad.
"Kui Vennaskonna bändis akordionit mängival tütrel on õhtused esinemised, annab see hea võimaluse lapselaps ka ööseks enda juurde lunida – rahul oleme nii meie kui ka noored."
Kohe pärast vanaemaks saamist tähistas Annely oma 50 aasta juubelit. Ta ise ütleb aga, et vananemisele pole tal olnud aega mõelda… veel mitte.
"Aeg-ajalt jääb loomulikult miskit kuskilt kangemaks, kui võiks, ripub või ragiseb – mis siis ikka," naerab Annely. "Kui saabub päev, mil enam rohelise tulega üle tee ei jõua või peeglist morn mutinägu vastu vahib, siis ilmselt võtan midagi tõsisemat ette. Tervise- ja iluasjatundjad vangutavad nüüd etteheitvalt pead: ai-ai-ai, oledki juba hiljaks jäänud! Võimalik. Aga kuhu?" küsib Annely, kes kinnitab, et ta meeldib endale veel nii palju, et igasugused ilukohendused las ootavad.
"Ühtlasi oleks ju kena, kui lapselapsed mu aina enam ühenäoliseks muutuvas rahvasummas kiiresti ära tunneksid."
Aed on suur armastus ja asendab teraapiat
Veel kümne aasta eest poleks Annely isegi mitte ette kujutanud, et tema jaoks saab aiast suur armastus, sõltuvus ja teraapia. Kui nooruspõlves olid rohimine ja kastmine tema meelest tüütud kohustused, siis oma majja kolimise järel muutus kõik, justkui oleks seni uinunud olekus "aiatšakra" avanenud.
"Sattusin lagedaks planeeritud muruplatsi kujundama sellise kirega, et kohati vaatas kogu pere seda kõrvalt kui komöödiafilmi. Kaevasin, istutasin, pügasin, väetasin, istutasin ümber. Meenusid kõik ema ja tädide lemmiklillede sordid ja köögiviljakasvatuse nipid. Vaimustusin Piet Oudolfi lilleniitudest ja Thuni külvikalendrist, käisin roosipäevadel ja liitusin Facebooki Aiaelu grupiga. Kõige tipuks tellisin kaarekujulise pergola, et sellest ronitaimede abil tunnel kujundada."
Sageli juhtub nii, et pärast tööd läheb ta tunnikeseks aeda, kuid satub hoogu ja seab sammud tuppa alles pimeduse saabudes. Vahepeal käib mees üle ukse kontrollimas, kas kõik on hästi, ja teatab kellaaega – sest telefoni naine põhimõtteliselt aeda kaasa ei võta.
"Praegu oma juttu kõrvalt kuulates mõtlen, et kas ma olen ikka päris normaalne… aga mis siis ikka. Aiatöö on minu jaoks tõhusalt toimiv teraapia ja pingete maandaja. Ainus asi, mida haldab abikaasa, on muru niitmine. Muide, meil oli mõnda aega ka robotniiduk Jürka. Nime sai see väsimatu suunamudija Jüri Ratase auks – ent spontaanselt rajatud uute peenarde käigus lõhkusin korduvalt niitmisala ääristavaid traate ning sellega Jürka teguderohke ajastu lõppes," naerab Annely.
Kuna TV3-s töötab mitmeid aiandusfänne, nagu näiteks Star FM saatejuht Pille Minev, siis satutakse tihti omavahel kogemusi jagama.
"Mul on juba mitmendat aastat uhke plaan korraldada Kolme aiandushuviliste päev, mille käigus külastaksime järjest kõigi meie aiafännide aedu. Tegelikult on mul üks salaplaan veel: kaevata lähima kuu jooksul kontorihoone ette haljasalale TV3 logo kujuline peenar – mida suurem, seda uhkem – ja istutada sinna ohtralt tulpe. Kui need siis tuleval kevadel, mil TV3 saab märtsis 30-aastaseks, kõigile üllatuseks õitsema puhkeksid, oleks see lihtsa
