Inimestega suhtlemine on protsess, mille käigus tunnetatakse nii oma emotsioone kui ka teise inimese olemust.
Tasane ja tagasihoidlik inimene, kes ei torma kohe võõraste inimestega sinasõprust sobitama, ei kannata veel sotsiaalfoobia all. See on loomulik, et paljudel võtab aega, enne kui saadakse võõra inimesega jutu peale, ning veel rohkem nõuab aega võõra inimese omaksvõtmine.Aga kus siis on piir lihtsalt tasase inimese, suhtlemispelgliku inimese ja sotsiaalfoobiku vahel? Mida üldse nimetatakse sotsiaalfoobiaks?
Mis on sotsiaalfoobia?
Sotsiaalfoobial on mitu psüühilist ja füüsilist tunnust. Psüühilised tunnused on järgmised:
Hirmu tundmine situatsioonide ees, kus tuleb suhelda võõraste inimestega. Seejuures kardetakse oma käitumisega sattuda piinlikku või ebameeldivasse olukorda.
Hirmutav sotsiaalne situatsioon, milleks võib olla lihtsalt võõraste inimestega rääkimine, teiste ees esinemine või isegi rahvarohkes kohas viibimine, tekitab tavaliselt ärevustunde, millega võivad kaasneda intensiivsemad paanikahood.
Inimene tunneb, et tegelikult on tema hirm põhjendamatu.
Hirmutavaid olukordi püütakse vältida või talutakse neid ärevust tundes.
Vältimine või ärevad tunded hirmutavates olukordades põhjustavad suuri raskusi inimese igapäevases elus: tema töises tegevuses ja isiklikes suhetes. Seetõttu on tavapärane suhtlemine raskendatud.
Hirm ei ole tingitud keemiliste ainete tarvitamisest ega ole seletatav mingi muu psüühikahäirega.
Sotsiaalfoobia all kannatavatel inimestel kaasnevad ärevusega ka somaatilised ehk kehalised sümptomid: sotsiaalsetes olukordades annab keha märku, et midagi on korrast ära.
Tüüpilised kehalised tunnused on:
südamepekslemine;
higistamine;
lihasepinge;
kõhuvaevused;
suu- ja kurgukuivus;
kuuma- või külmatunne;
rõhumistunne peas või peavalu, harvemini peapööritus ja minestamiskartus;
hingamisraskused.
Nende signaalidega annab keha märku, et suhtlemine tekitab ebamugavust. See lisab omakorda pingeid. Selles olukorras jõutakse valiku ette: kas hakata oma sotsiaalfoobiat ravima või üritada enda mugavustsooni jääda. Kui ei suudeta midagi ette võtta, siis võib inimesel kujuneda välja suhtlemist vältiv käitumine
