Ehkki nende peres on alati hinnatud erilisi kuusekaunistusi, hakkas Kertu Tiik seenekujulisi jõuluehteid, mida tal on nüüd üle 300, kollektsioneerima 16 aastat tagasi.
„Astusin tol vihmasel päeval sisse antiigipoodi ja ostsin seletamatul põhjusel esimesed pilvikud. Nüüd on minu „seenekorvis“ kõige rohkem kärbseseeni, palju pilvikuid ning veidi vähem puravikulisi. Kogun ka ajaloolisi ja puhutud klaasist kuusekaunistusi,“ selgitab ta.
Kui modernsed ehted ilmestavad stilisti linnakodu jõulupuud, siis vanaaegsetega kaunistab ta maamaja oma.
„Meie peres oli jõulupuu koju toomine tähtis sündmus juba vanaisade-vanaemade ajal. Viimastel aastatel sõidame vana kombe kohaselt isaga Žiguliga oma talu metsa kuuske otsima, sest pühad veedame perega maal. Oleme vana rehielamut ennistades talletanud kõigi eelmise nelja põlve pärandist mõne olulise detaili,“ mainib Kertu.
Juba advendiaja alguseks kraamib ta karpidest-kirstudest välja mõned haruldasemad ehted. Sahvrist ümberehitatud külaliste magamistoa palkseinale riputas ta vahvalt pilvikud.
„Kui uurida neid seeni lähemalt, siis igaühe kübara värv on natuke erinev ning pilvikutel ka jalg ise pikkusega. Need paar millimeetrit ja värvinüansid annavadki seentele oma iseloomu. Pealegi on puhutud klaasist vanaaegsetel ehetel hing sees,“ nendib kollektsionäär. Tema jaoks on antiigipoe külastamine nagu metsa (seenele) minek, sest mitte kunagi ei tea, millised üllatused ootavad ees! Vahel seeni küll pole, aga on midagi muud huvitavat.
Maakodu endisaegsel söögilaual troonib male ja sellel üks lumemees. Kertu vanaisal oli kombeks laupäeviti naabrimehega malet mängida, aga praegu teevad vahel külalised koduse koosviibimise lõpuks ühe partii. Tänu sellele, et malenupud on väljas, püsib see traditsioon ka elus.
Kunagises vanaema ja vanaisa toas saab näha uhkeid ning haruldasemaid vanaaegseid ehteid.
„Mulle meeldivad klaashelmestest tehtud kaunistused. Samuti vesipildikesed, mida vanasti kleebiti salmikutesse ja vahetati üksteisega,“ seletab kollektsionäär. Ta on vaimustuses ka eestiaegsetest papjeemašee ehetest. „Kala on vanatädi ehk vanaema õe pärandus. Vanaema venna hobuse lasime ära raamida ning see mõjub sedaviisi väga efektselt!“
Igatahes on idee järgimist väärt ja kui kellelgi on sahtlipõhjas alles paberimössist ehe, võib sellest endale samuti kunstiteose teha.
Iga põlvkond on jätnud rehielamusse oma jälje ning Kertu ongi erinevate ajastute kuusekaunistusi sobitanud ruumidesse selle järgi. Eeskambrisse ehk elutuppa ehitas tema vanaisa 1970. aastatel kamina ja sellepärast paigutas naine kaminasimsile nõukogudeaegsed karrast valmistatud imeõrnad ehted.
„Neist inspireeritult kujundasin aastaid tagasi Tallinna ja Tartu Kaubamaja jõuluväljapanekud. Riputasin lakke samasuguse vormiga suured paberist ehted,“ meenutab stilist.
Kertu kollektsioonis on ka palju lugudega ehteid. Näiteks kaks 1987. aastal ostetud figuuri. Nagu kõik klassikaaslased pidid nii tema kui ta kaksikõde Kristel kooli viima katkised nääriehted, et nende puruga kaunistada pühadekaarte. Kuna tüdrukud ei tahtnud olemas olevaid lõhkuda, läksid nad emaga Laste Maailma ja valisid seal müügil olevatest kuusekaunistustest välja kõige tavalisemad figuurid. Aga kodus ei raatsinud nad neidki katki teha, vaid võtsid hoopis küünlarasvaga kahjustatud kuulid, mida polnud võimalik puhastada. Nüüd on need kaks „päästetud“ jõulumeest Kertu kollektsioonis tallel.
„Minu jaoks on jõuluehted väga tähtsad ning ma ei kujuta oma jõulupuud ette ka ilma päris küünaldeta. Tänapäeval on need väga kvaliteetsed ega tilgu enam. Pealegi paneb küülaleek ehted eriliselt särama,“ avaldab perenaine.
Kui eelmisel aastal valis Kertu oma tohutust kuusekaunistuste kogust jõulupuule seened, siis tänavu kavatseb ta selle ehtida kuulide ja figuuridega. See ülesanne on päris põnev, sest ehteid on sadu, mille hulgast peab valima vaid 20–30.
