Kuidas valmib omapärane triibuvineer? Disainimaailma uus särav täht

Kristjan Arunurm

Triibuvineeriga saab luua hästi erinevaid meeleolusid – kas siis väga kirjuid või ühtlasemaid. | Meeli Küttim

Triibuvineeri idee tekkis Helen Teigaril Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppides 2013. aasta sügisel, viimase kooliaasta algul – tegu oli lõputööga, mida praegugi ERMi konverentsisaalis näha saab: seelikutriibuline kõnepult. "Vineer on minu materjal!" on disainer kindel.

Olles käinud praktikal Hiiumaal, kodulähedases puiduettevõttes Honga, õppis Helen juba tootmisprotsessi optimeerimist ja materjalikasutust – tegu on peamiselt eritellimusel mööblit ja muud valmistava ettevõttega, kus loogika on midagi muud kui konveiertootmises. Helen annab mööblidisaini õppinuna endale aru, et sageli tuleb disaini poolelt teha kompromisse vastavalt sellele, mis tootmises on võimalik teostada. Ja teostatud on juba mitmeid põnevaid lahendusi.

Keeruline tootearendus

Puit on tugev filter, mis ei pruugi värviosakestel lasta süvitsi sisse imbuda, ja see oligi tootearenduse põhiprobleem: kuidas saada spoonilehed nii värviseks – ja mitte ainult pealispinnalt –, et ka lõikepind oleks kirkavärviliste triipudega. "Uurisin kohti, kus on kasutatud värvitud vineeri – näiteks rulalauad. Kuigi spionaaži on keeruline teha, sest tehnoloogiline info on üsna salastatud," räägib Helen ega reeda mõistagi endagi arendustööde tagamaid: kuidas on saanud värviliseks jahinugade pidemed, reketi käepidemed, püssikabad, bumerangid…

Ekspordiks on triibuvineeri väljapoolegi müüdud, ka materjalina, Eestis aga materjali ei levitata – muidu tekiks ju oht oma siinne turunišš näiteks triibuliste kikilipsude või ehete valdkonnas kaotada.

"Triibuvineeriga saab luua hästi erinevaid meeleolusid – kas siis väga kirjuid või ühtlasemaid. Puidutehnoloogiliselt on vineer üldse tänuväärne materjal – seda kasutatakse nii betoonivalu karrkassides kui iludetailides. Meie oma kolmandal aastal oleme tegelenud fookuse seadmise ja tulevikusuundade leidmisega, et suunata toodang rohkem tööstuse ja sisearhitektuuri poolele," kõneleb Helen.

Päris mastaapseid esemeid, nagu näiteks söögilauda või suurt riiulit ristikiulisest vineerist teha ei saa, pealegi pole see kaalu ega hinna poolest otstarbeks. Pigem liimitakse peale õhuke kiht triibuvineeri ja jääbki mulje, et laud on läbinisti paksust triibuvineerplaadist.

Et saada värv korralikult spooni sisse, nii et ka ristlõige oleks värviline, on kulunud palju aega ja leiutamist. | Meeli Küttim

Julge tulevikuvaade

Tootmisel on kaks poolt: materjali valmistamine ja siis sellest toodangu tegemine. "Meil on väljakujunenud omatooted, mida aeg-ajalt täiustame, ja ka eritellimused. Praegu on kõige müüdavamad lauakatted. Liigumegi kodusisustustoodete ja -aksessuaaride suunal. Müügi poolest on suur valdkond ka ärikingituslahendused."

Kuna käsitöönduslik mööblitootmine on ajakulukas, pretensioonikas ja kallis, on seda Heleni sõnul triibuvineerist veel keeruline toota. Aga unistus on. "Kõik katsetused ei lähe korda, aga proovime edasi – kuidas teha suures mahus võimalikult ökonoomselt, nii et hind ei läheks ulmeliseks."

Pikemalt saad triibuvineerist lugeda ja vaadata TM Kodu&Ehituse veebruari numbrist.