Kriisiaeg on ühelt poolt olnud proovile panek, teisalt on see meile kõigile kui pere- ja ühiskonnaliikmetele palju õpetanud.
"Läksime märtsikuu alguses perega reisile Hispaaniasse," meenutab Liis Lusmägi. "Jälgisime muidugi, kuidas olukord siin Eestis muutub, ja kui tagasi tulime, saime aru, et tuleb olla veel kaks nädalat kodus. See oli esimest korda, kui pidime perega nii pikalt olema koos, ilma et oleks olnud teisi inimesi, kellega suhelda ja kes pakuks vaheldust."
Liisi sõnul muutis karantiin nii teda kui ka peret ja õpetas oma emotsioone rohkem kontrollima. "Mul on kaks last ja võin täiesti ausalt öelda, et alguses oli see päris suur väljakutse ka lastele, sest neil ei olnud harjumuspärast sotsiaalelu: vanemad olid ainsad, kellega suhelda. Lõpuks õppisime selles olukorras nägema ka midagi positiivset. Kõigepealt hakkasime tegelema asjadega, mis olid jäänud kuidagi toppama: võtsime käsile kodu suurpuhastuse, lugesime palju raamatuid," kirjeldab Liis pere esimesi edusamme karantiiniga harjumisel.
"See aeg õpetas meid rohkem kuulama ja teisega arvestama, samuti aru saama, mis on oluline. Iga olukord võib pakkuda midagi üllatuslikku ja positiivset," tõdeb Liis ja toob näite: "Ma küll oskan süüa teha, aga see ei meeldi mulle eriti. Nende kahe kodus oldud nädala jooksul tegime perega koos süüa ning tänu sellele hakkasime teisi rohkem kuulama ja õppisime üksteist paremini tundma. Tunnen, et tänu kooskokkamisest sündinud koostööle oleme kõik muutunud lähedasemaks."
Aeg asju ümber hinnata
Kriis mõjutab muidugi kogu ühiskonda. "Igor Mang ennustas kunagi, et aastal 2020 tuleb nii-öelda projekt "Maa päästmine". Praegu see ongi meil käsil. Kriis õpetab meile rohkem märkamist, kas või selle koha pealt, mida meil tegelikult vaja on ja kes me tegelikult oleme," leiab Liis.
"Olen tähele pannud, et hästi palju on inimestel tungi kuhugi jõuda, keegi kogu aeg survestab. Ühiskonna reeglid nõuavad, et ei tohi jääda toppama," täheldab ta. "Praegune aeg õpetab meid seda ümber hindama: kas meil on vaja kõiki neid materiaalseid asju, kas vajame sellist tarbimishullust?"
Kindlasti paneb kriis proovile ka inimsuhted. "Ma ütleksin, et see on aeg, kus õpid oma partnerit uuesti tundma. Sageli elatakse peredes küll koos, aga tegelikult eraldi, paralleelselt, nagu mingit teist elu. Kui kunagised väärtushinnangud, mille pärast suhe algas, on alles, väljume kõik sellest kriisiajast palju tugevamana."
Päevakava päästab päeva
"Selle kahenädalase koduse karantiini ajal nägime abikaasaga: selleks et saaksime mõlemad tööle pühenduda, teha vajalikud salvestused, veebikoosolekud ja laps koolitöö – et saaksime selle kuidagi toimima –, oli meil vaja koostada päevaplaan. See oli omamoodi katsumus," naerab Liis. "Abikaasa on olnud terve elu suhtumisega: "Ah, meile pole vaja mingit päevakava, vaatame, kuidas asjad lähevad!" Aga asjad ei suju niimoodi. Need kaks nädalat andsid ka talle tunnetuse, et planeerimine toimib väga hästi. Ja kui olen praegu tööl, siis tean, et nemad saavad kolmekesi kodus oma asjad aetud, sest need kaks karantiininädalat olid planeerimisõppetunnid."
Nii kujuneski perel välja harjumus: Liis paneb õhtul valmis nimekirja-päevakava: mida nad söövad ja mis kell keegi midagi peab tegema. "Oleme meeskond ja käib täielik meeskonnatöö, et keegi ei kaotaks vaimset tervist – paljud inimesed ei ole harjunud olema nii palju oma lähedastega koos."
Liis on kogu kriisi vältel olnud pidevalt avalikkuse silme ees. Koroonaviiruse tõttu ei jäänud raadio- ja teletöö katki, aga muutusi tuli muidugi teha. "Kõik kohad on desinfitseerimisvahendeid täis, tehakse pidevalt pinnapuhastust. Me hoiame oma tervist väga: istume ka töölaudade taga distantsil ja võtetel lähtume sellest, et inimeste kontakt oleks võimalikult vähene. Aga selleks, et õhtul telekas ilus olla, pean ikkagi kohtuma juuksuri ja meikariga: nemad kannavad maske ja desinfitseerivad hoolikalt nii käsi, pindu kui ka töövahendeid. Arvan, et kogu seda asja hoiab töös täiskasvanu kaine mõistus, sest igaüks vastutab oma käitumise eest ise."
Leida helgust ja rõõmu
Telenäona peab Liis ka rasketel aegadel inimestele pakkuma kindlustunnet ja lootust, et elu läheb ikka edasi, samas on ta ise samasuguse surve all nagu kõik teisedki.
"Alguses mulle meeldis lugeda kõike, mis meil Eestis ja mujal maailmas seoses eriolukorraga toimus. Ühel hetkel tundsin, et seda on mulle liiga palju. Hirm, teatud paanika, mis minus tekkis – mul ei ole seda vaja. Selleks et oma igapäevaeluga hakkama saada, on meil vahel vaja ära unustada, mis reaalselt toimub, olla optimistlikult tulevikku vaatav ja teada, et see saab ükskord läbi. Leida enda kõrvale positiivseid, toredaid asju: kõiki neid veebitrenne ja -kontserte. Leida helgust, mida praegu pakutakse," näeb ta elu rõõmsamates värvides.
Nii raadios Star FM, kus Liis töötab, kui ka TV3-s "Duubli" saate meeskonna liikmena tahab ta eelkõige olla meelelahutaja. "Me tahame, et inimestel tekiks positiivne tunne, kui nad kuulavad ja vaatavad: et nad naerataksid, kuna saavad saadetest helge meeleolu. Et annaksime nii päeva alustava kui ka lõpetava positiivse tunde, mida hiljem meenutada. Kurbust ja negatiivsust leiab ju niigi kahjuks igalt poolt."
Kaotas elu virvarris iseenda
Liisi sõnul on ta alati olnud tegus inimene. "Ma kohe ei oska ühe asjaga oma elus piirduda: mul on pidevalt mingid raadio- või teleprojektid käsil. Lisaks on mul kaks last: 12-aastane Marta ja 6-aastane Thor Aleksander. Kui väiksem laps sündis, siis tundsin, et peaksin rohkem talle tähelepanu pöörama, tõesti keskenduma sel korral kodusele elule rohkem," meenutab Liis. Aga eneseandmise tuhinas unustas ta ära iseenda. "Tundsin päris pikalt, et ei tunne enam ära, kes ma olen. Et olen ennast kaotanud."
Kaks ja pool aastat tagasi tuli Liis mõttele, et äkki aitab ennast uuesti leida see, kui ta läheb midagi õppima. "Läksin Tallinna majanduskooli ja õppisin sotsiaalmeedia spetsialistiks. Sealt tuli selline teatud uus ärkamine ja käivitasin ka oma ettevõtte Thorma. Aga ikka tundsin, et miski on nagu puudu. Võisin käia ringi naeratades ja väliselt võis paista, et kõik on korras, kuid sisimas tajusin, et olen väga-väga põhjas."
Mentorlus andis kätte uue suuna
Liisi kunagine kooliõde Noarootsi koolipäevilt Kai Oja pani umbes aasta tagasi Facebooki üles postituse, kus ta kirjutas: "Hea naine, kui oled end unustanud töö, pere ja laste kõrval ning sul on meelest läinud, kes sa oled, siis mul on sulle sõnum. Võta minuga ühendust!" See ärgitas Liisi kohe Kaiga ühendust võtma.
Nüüd on Kai juba aasta aega olnud Liisi mentor. "Ta kasutab Bob Proctori õppematerjale, kus üks põhiline teema on see, et ennast ei tohiks ümbritseval keskkonnal liialt mõjutada lasta. Hoia oma mõtted fookuses, keskendu sellele, mida sa tegelikult tahad. Enda jaoks on vaja mõtted puhastada, paika panna."
Bob Proctori kava koosneb 12 õppetunnist, kus pannakse paika, kes sa tegelikult oled ja kes tahad olla – mida elult soovid ja kuhu tahad jõuda. Liisil on mentoriga kord nädalas ka Skype'i kõned, lisaks kuulab ta Bob Proctori audiokõnesid sellest, kuidas kasvatada enesekindlust, kuidas olla hea meeskonnainimene ja kuidas hoida endast eemal negatiivsust.
"Näiteks mina, kes ma olen avaliku elu tegelane, ei peaks lugema anonüümseid netikommentaare. Õpin, kuidas endas kasvatada jõudu ja tugevust, et olla see, kes tegelikult olen. Tunnen, et tänu sellele tean, kes ma emana olen, kes ma naisena olen. Võrreldes mõne aastaga on muutunud see, et nüüd panen ennast esikohale. Kui varem mõtlesin: "Oh ei, mul ei ole vaja enda peale mõelda ega trenni minna," siis nüüd on vastupidi: tegelen iga päev sellega, et oleksin terve."
Luua tuleb head mõttemustrid
Loomulikult toimib mentorlus vaimse tervise toena, kuid eelkõige on see mõttemustrite looja. "Olen oma sõnavarast peaaegu välja rookinud sõna "ei": ma ei oska, ma ei saa, ma ei tea, ma ei suuda. Kui sa juba endale ütled, et ei oska, siis saadadki endale signaali, et sa ei hakkagi oskama. Aga kui mõtled: "Aga muidugi – proovime, teeme," siis tõstab see su juba hoopis teisele tasemele, su meelte seisund on kuskil kõrgemal."
Liis ja tema mentor Kai ei tegele ainult vaimsusega. "Selles grupis, kes Kai Ojaga õpivad, on palju ettevõtjaid. Me saame jagada sarnaste inimestega sarnaseid muresid ja rõõme. Teatud mõttes on see nagu tugigrupp," räägib Liis ja lisab: "Üks asi, mida ma seal olen õppinud, on tänulikkus. Igapäevaelus võib ära unustada, kui palju on elus väikseid asju, mille pärast tasub olla tänulik. Kui sa seda endale meelde tuletad, saad aru, et tegelikult ei olegi elul mitte midagi viga. Olen mõistnud, et kui mul on üks asi – tervis –, siis võib mul samal ajal olla mustmiljon muud mõtet-ideed, mida tahan elus veel korda saata. Aga kui mul tervist ei ole, vasardab peas ainult üks mõte: kuidas oma tervis korda saada."
Tänulikkusega algavad ka hommikud perega. "Koos laua ümber istudes ütleb igaüks enne sööma hakkamist ühe asja, mille üle ta tänulik on."
Lahku kasvamise asemel kokku
Mentorlus ei ole puudutanud vaid Liisi enda elu, vaid sellest on osa saanud nii ta lapsed kui ka abikaasa. "Minu abikaasa on selline inimene, kes on raamides väga kinni, ja ta ise teab seda. Talle meeldib harjumuspärane elu. Kui hakkasin uuesti õppima, et end taas leida, siis tundsin, kuidas hakkasime mehega eri teed käima. Mina võtsin juba täiesti teistsuguse suuna, aga tema kõndis ikka oma vana rada.
Ühel hetkel siiski rääkisime päris pikalt, kuidas saaksime edasi minna. Abikaasa leidis, et peaks ikka ka proovima, midagi ette võtma," sõnab Liis. "Tihti me teame, et peame elus midagi tegema, et kuskile jõuda, aga ei jõua, sest me ei muuda oma elus mitte midagi."
Mees nägi, kuidas Liisi elus hakkasid toimuma muutused: uued tuttavad, projektid, õnnestumised. "Kõik, mida ette võtsin, see kuskile heas võtmes ka välja jõudis. Ja kuigi abikaasa on skeptik, otsustas ta, et tasub siiski proovida." Nii liitus temagi mõni aeg tagasi sama programmiga.
"Sageli muutuvad abielupaari jutuajamised rutiinseks, tekivad nääklemised pärast väsitavat tööpäeva. Meie arutleme nüüd palju raamatute või mõtete-ideede üle. Lastele oli kõige suurem muutus see, et kuigi nad vahel ju ikka ärritavad, ei lähe me nende peale enam üldse närvi!" naerab Liis. "Püüan leida hoopis muu vaatenurga ja mitte lasta end oma tunnetel häirida. Kui lasen endale negatiivsed emotsioonid ligi, teen iseendale halba. Võin sellega ka kellegi teise tuju ära rikkuda. Seda ei ole vaja, kõike saab teistmoodi lahendada.
Tänu sellele programmile on meil kodus rahulikum õhkkond, saame kõik üksteisega paremini rääkida, ilma et keegi nähvaks või annaks mingisuguseid hinnanguid."
Hommik algab meditatsiooniga
Peale mentori kasutab Liis oma vaimse tervise polsterdamisel ka mediteerimist. "Teen seda igal hommikul, mitte küll pikalt – umbes viis minutit –, aga mõtlen selle jooksul läbi oma päeva: kuidas tahan seda veeta ja kellega kohtun. Lasen silme eest läbi kõik ettevõtmised, et sooritaksin neid suurepäraselt; visualiseerin tuleviku, kuhu tahan jõuda; loon endale positiivsed mõtted. Kõik see tunnetus käib minuga kogu päeva kaasas.
Kui vanasti tööle tulin ja olin väsinud või õnnetu, tegin naerunäo, sest ma ei saanud teistele näidata, kui katki ma olen. Kui ma nüüd naeratan, siis on see siiras. Naeratus ei ole mask, mida ma kannan – teatavasti väsitab maski pidev kandmine väga," teab Liis omast käest.
Ta on üle vaadanud ka pere toidulaua. "Kõik, mis sealt leida võib, on pigem saadud kas oma või vanemate aiast või talunikelt – see on puhas toit. Juurviljad, munad, natuke liha, kuigi lihatooteid olen menüüst palju välja võtnud."
Samuti on tähtis igapäevane liikumine. "Kuigi öeldakse, et uue aasta lubadused ei vii kusagile, vaid tekitavad liigset stressi või survet, siis minule on see üks oluline verstapost. Lubasin endale, et pean päevas liikuma 10 000 sammu," toob Liis esile.
"Hästi lihtne on endale pärast tööpäeva leida vabandus, miks ma välja ei lähe. Palju lihtsam on kukkuda diivani peale – ma ju olen nii väsinud. Olen nii kurnatud! Mul oli nii raske päev!
Nüüd kuulan kõrvaklappidest mõnda head podcast'i (taskuhääling, veebisaade – ingl) ja teen oma sammud ära. Liikumine hoiab mind aktiivsena."
Märgata, hinnata ja tunnustada
Liis leiab, et teisi süüdistada ei maksa. "Tihti süüdistame oma pahameeles või ebaõnnestumistes kedagi teist. Näiteks: ma ei saa teha oma tööd korralikult, sest kolleeg segab. Tegelikult on tähtis see, kuidas saaksid oma mõttemaailmaga luua hoopis uue vaatenurga. Kas peaksid kolleegiga rääkima? Või hoopis võtan info, mida ta pakub, ja lasen selle lihtsalt lahti. Ma ei jäta seda endale sisse," mõtiskleb Liis.
"Mulle tundub, et ärapanemine ja kritiseerimine on muutunud justkui uueks normaalsuseks, aga meie täiskasvanutena anname selle kõik ju lastele edasi. Näen seda nii: kui laps sünnib siia ilma, on ta tabula rasa, puhas leht. See, milliseks laps kujuneb, tuleb sellest, millised on inimesed tema ümber, kellega ta kokku puutub, keskkond, kus ta kasvab, ning pere, kes teda iga päev ümbritseb. Kui oskame ka omavahel pereelus näha rohkem positiivseid asju – tunnustada, rääkida, kuulata –, annab see kõik tõuke selleks, et meil oleks vähem koolikiusamist, vähem koduvägivalda, vähem stressi. Nii harva ütleme häid sõnu, patsutame õlale, tunnustame kedagi – seda võiks olla rohkem," leiab ta.
"Mul on kahju, et meid ümbritsev igapäevane infomüra võib varjutada väikesed, kuid olulised asjad, mida peaksime tähele panema. Praegune kriis näitab ju seda, kui tähtsad on inimeste omavahelised suhted, näiteks perekonnas. Ma soovin, et osataks rohkem märgata ja rõõmustada."
