Harilik linnurohi (Polygonum aviculare) on meil väga levinud. Taim kasvab umbrohuna õues, teeääres, põlluservas, karjamaal ja jõekaldal. Me astume talle peale või temast üle ega tea taibatagi, et ka linnurohi on väärt ravimtaim. Meie vanavanemad korjasid kevadel enne kesakündi tärkavat linnurohtu supi ja salati sisse. Pärastpoole hakati märkama selle taime väge mitme haiguse vastu.
Linnurohi on üsna madal taim: püstises või lamavas asendis, pisikeste süstjate lehtede ja väikeste rohekasvalgete või roosakate õitega. Ta ilmutab end kohe kevadel, kuid põhiline õitseaeg ja talveks korjamise aeg on just augustikuu, kui taimes on kõige rohkem raviomadusi. Loodusravis kasutatakse kogu maapealset osa.
Ka neeru- ja põiekivide vastu
Harilikus linnurohus leidub flavonoide, karotenoide, rohkesti C-, K- ja E-vitamiini; samuti organismile väga olulist ränihapet (puhastab neere); aga ka vaike, park-, mõru- ja limaaineid ning vähesel määral eeterlikku õli.
Eeskätt on linnurohu tee joomine ja tõmmise sissevõtmine oluline organismi turgutuseks.
Taimes on muudki raviväge:
• ergutab neerude tööd
• vähendab mineraalsoolade kristalliseerumist kuseteedes: aitab ära hoida neeru- ja põiekivide teket
• on eriti kasulik põie-/neerukivide algjärgus ja pärast nende väljaopereerimist
• alandab vererõhku
• tugevdab närvisüsteemi
• suurendab uriinieritust
• mõjub mikroobivastaselt: aitab ära hoida ja leevendada põletikke
• kiirendab haavade paranemist (tõmmisega määrimine).
