1. Rooside õitsemise ajal peavad aiakäärid kogu aeg taskus olema, sest iga närbunud õis või õiekobar tuleb kohe ära lõigata – see ergutab kasvama uued võrsed, kus avanevad varsti taas õied. Jättes närbunud õied põõsale, hakkavad neist arenema viljad ehk tõrsikud. Põõsas keskendub nende küpsetamisele ega jaksa enam uusi võrseid kasvatada.
2. Kuni juuli keskpaigani anna roosidele lämmastikurikast vedelväetist, et nad saaksid jõudu uute võrsete ja õite kasvatamiseks. Võid kasutada spetsiaalseid roosiväetisi, aga sobib ka veise- ja vihmaussisõnniku leotisest ning nõgesevirtsast tehtud lahus. Juuli teisel poolel ära enam lämmastikurikast väetist anna, kuna muidu ei pruugi uued võrsed enam talveks korralikult puituda.
3. Tahmlaiksus on salakaval lehehaigus, mis võib roosipõõsad jätta suve lõpus täiesti ilma lehtedeta. Märgates alumistel lehtedel tumedaid täppe, mis tasapisi suurenevad, alusta kohe tõrjega. Kuuma ja põuaga muutuvad aktiivseks ka kedriklestad. Väikeaednikule sobivat tõrjevahendit küsi aianduspoest.
Üks kaval nipp! Mõni roosikasvataja ei lasegi õiekobaral lõpuni õitseda, vaid lõikab selle ära siis, kui kolm neljandikku õitest on lõpetanud. See ergutab kasvama uued õiepungad ning järgmised õisikud tekivad kiiremini. Põõsas õitseb ühtlasemalt.
