Ripp-pelargoon ehk luuderohulehine pelargoon. Näpunäited kasvatamiseks

HELI VIEDEHOF

Ripp-pelargoon sobib sinna, kus varred saavad vabalt alla rippuda: rõdukasti, amplisse, kõrgesse aiavaasi. | Shutterstock

Nii nagu nimigi ütleb, on ripp-pelargoonidel rippuv kasvuviis. Nõtked varred kasvavad suvega enamikul sortidel 30–40 cm pikkuseks, aga mõnel sordil võivad ulatuda lausa meetrini, teisel jääda paarikümne sentimeetri pikkuseks.

Lehed on hoopis teistsugused kui viirpelargoonil: need on siledad, läikivad, nahkjad ja viiehõlmalised nagu luuderohul, millest tuleneb ka teine liiginimi. Lehevärv ulatub erkrohelisest tumeroheliseni. Aga leidub ka peene mosaiigimustriga lehti, seda põhjustab üks ohutu viirus. Samuti on olemas valgekirjusid lehti.

Viirpelargooni ja ripp-pelargooni ristandite lehed meenutavad tavalise viirpelargooni lehti. Need pole nii nahksed ja läikivad, vaid vahel veidi karvased ja ripp-pelargooni lehtedest enamasti hulga suuremad. Samuti on nad vähem märgatavalt viiehõlmised.