Naljatamisi võib öelda, et 7 aastat jõude seisnud Protto talul oli õnne, et Alved maa ja hooned ostsid. Aga Jaanusel ja Merilinil jälle vedas, et nad selle elamise leidsid.
„Seitse aastat tagasi, kui otsisime Põlvamaal vana autentset talukohta, oli Protto talukompleks müügis ainuke, kus rehielamu, põllumaa ja mets,“ mainib naine. Siis lisab, et seda elamist ostes nad kujutasid ette, et ees ootab suur töö. Aga tegelikult kulus hoonete renoveerimisele mitu korda rohkem aega ja raha, kui nad alguses arvasid.
„Uue maja ehitamine oleks olnud kiirem ja odavam, kuid siis poleks seda unikaalsust ja hõngu, mida me selles rehielamus hindame,“ nendib Jaanus, kes juhib elektriseadmeid paigaldavat firmat Swat Systems.
Hoone palkseinad olid enam-vähem heas korras, aga aknad, laed ja põrandad on kõik uued, samuti lesoga kaminahi ning puupliit. Ruumide viimistlemisel on kasutatud ainult looduslikke õlisid ja peitse, savikrohvi, lubivärve.
Alumisel korrusel on nüüd 4 kambrikese asemel üks modernne 65 m² avar avatud köögiga elutuba, katusekorrusele tuleb 3 magamistuba.
„Püüdsime kõike lahendada otstarbekalt ja nutikalt. Oleme elamisse sobitanud päranduseks saadud ja vanakraamipoodidest soetatud mööblit, ehituspoest leitud valgusteid, uuskasutustest ostetud laudlinu-kardinaid. Aga mõned asjad oleme toonud ka Ikeast,“ räägib Merilin, kes on eriti uhke oma Bavaria portselani üle.
„Need nõud olen ostnud oksjonitelt, sest maineka Saksa firma tuttuutele anumatele ei hakka praegu hammas peale. Aga kvaliteetne portselan kestab kaua ning on kaunis,“ kiidab naine, kellel on nii argi- kui pidupäevadeks Bavaria serviisid. Ja neid tasse-taldrikuid-tirinaid tuleb aina juurde. Muidugi katab ta ka jõululaua Bavaria nõudega.
„24. detsembril ma tavaliselt küpsetan ja keedan järgmiseks päevaks toitu valmis. Meie suguseltsi suurt jõulupidu peetaksegi viimasel ajal ikka Protto talus. Kokku tuleb üle 20 kalli kaimu. Sööme traditsioonilisi eesti toite – sealiha, sülti, pasteeti, verivorsti, hapukapsaid jne. Kuna abikaasa on jahimees, on meil alati laual ka põdraliha,“ tutvustab Merilin. Seejärel lisab, et igal aastal teevad nad jõuluvanale kontserdi, milles muusikakoolis õppivad lapsed mängivad klaverit ja viiulit, aga ka laulavad koos täiskasvanutega. Kindlasti helisevad need viisid eriliselt, sest Merilin ja tema ema käivad seto naiskooris.
Wiera vahva küünlakoda
Kõik sai alguse sellest, kui spordiametnik Merilin koondati. Siis otsustas ta teha elus kannapöörde ja hakata ettevõtjaks. Nüüd ta valmistabki oma õues aidahoonesse sisustatud töökojas looduslikest toorainetest – sojavahast, aroomi- ja eeterlikest õlidest, küünlavärvidest puidust tahiga lõhnaküünlaid. Koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Puiduinstituudiga valmis puidust tahtide valmistamise tehnoloogia.
„Küünla valmistamise protsess algab vaha, värvide ja aroomide koguste mõõtmisega. Alguses sulatan vaha üles, seejärel lisan värvi(d) ja eeterliku(d) õli(d). Segu valan käsitööna valminud klaasi. Kui vaha on veidi tahenenud, kinnitan klaasi puidust tahi. Küünal peaks tarduma 48 tundi,“ kirjeldab naine protsessi.
„Puidust tahi valisime seepärast, et see on eriline. Olen valinud naturaalsed aroomid, mis küünla põledes ei aja pead valutama. Mida metsasem ja värskem aroom, seda parem. Meie kollektsioon on inspiratsiooni saanud metsadest, rabadest, külmadest ja kargetest öödest,“ nimetab ettevõtja.
Wiera küünlakoja toodangule on omanikud andnud asukohale omaseid nimetusi, nagu savvusann, rabamänd, nõiduslik jõhvikas, päikeseloojang, rabamets, mõrkjas soomari jt.
