Vaigista oma sisemine kriitik

Elis Luise Merisoo

Shutterstock

Meil on lihtne armastada enda juures neid külgi, mis toovad edu ja kiidusõnu, kuid enesearmastus tähendab ka nende külgede väärtustamist ja omaksvõtmist, mida on kõige raskem kaastundliku pilguga vaadata. Just neid "halbu" iseloomuomadusi armastabki vihata meie endi sisemine kriitik. Raamatus "Ise-kas" avab teemat kliiniline psühholoog Sunita Osborn.

Me kõigi sees elab üks konkreetne hääl, kes on meie suhtes õel, kriitiline ja kohati isegi üdini vihkamist täis. Nimetame seda üldiselt sisemiseks kriitikuks.

See sisemine kriitik pole lihtsalt õel, vaid ta ei vali ka aega. Ta ilmub välja, kui pabistad parasjagu tööettekande pärast, ja tuletab sulle meelde kõiki mineviku käkke ning narritab sind mälestusega kolleegi superettekandest, millest räägiti veel päevi hiljemgi. Ta on platsis ka pärast seda, kui oled oma ettekandega hiilgavalt hakkama saanud, ja manitseb mitte uhkeks minema, asudes seejärel su esinemist läbi mängima, et saaksid iga oma pisiliigutust analüüsida ja lahata. Sageli on sel sisemisel kriitikul käed-jalad tööd täis.