* Mustal sõstral on kõige saagikamad 3–4 aasta vanused oksad, pärast 6. aastat väheneb viljakandvus sedavõrd, et oksa pole mõtet põõsas hoida. Lõika järjepidevalt vanemaid oksi välja. Paras, kui täiskasvanud põõsal on 8–12 hästi arenenud põhioksa.
* Punasel ja valgel sõstral annavad suurimat saaki 4–5-aastased oksad, oksa viljakandeiga on 6–8 aastat. Täiskasvanud põõsas on paraja tihedusega, kui sel on 12–16 maapinnast välja kasvavat elujõulist oksa. Igal aastal lõika või sae kandvatest põhiokstest välja paar kõige vanemat ja/või halvemas seisukorras olevat oksa.
* Karusmarja oksad on sõstardega võrreldes märksa pikema viljakandeeaga – 12 aastat ja rohkemgi. Kõige saagikamad on kuni 10-aastased oksad. Põõsas võib olla sõstardest tihedam: heades valgusoludes kasvaval karusmarjal võib olla igas
vanusejärgus põhioksi 20–30 tükki. Põõsas ei tohi olla siiski liiga tihe: kui alumises ja keskmises osas tekitab läbipõimunud okste rägastik valgusepuuduse, hakkab kasv kiratsema ning enneaegu raugastuvate okste ladvad annavad kesist saaki.
* Peale vanade okste kõrvalda ka rikutud, lamandunud, nõrgad ja kuivanud oksad ning risti kasvavad ja hõõrduvad kõrvalharud.
* Lõigates ära jäta tüükaid, eemalda oks otse maapinnalt.
* Ära kärbi oksatippe, sest nii eemaldad hulga õiepungi ja saad vähem saaki, samuti tekivad sinna lühikeste ja peenikeste võrsete pusad ehk „luuad”. Karusmarjal võib siiski põõsast välja ulatuvaid liiga pikki oksi viiendiku kuni veerandi võrra kärpida.
