Magnooliate habras ilu

Urmas Roht

Urmas Roht

Kui paar-kolmkümmend aastat tagasi esimesi magnooliaid arglikult meie koduaedadesse tooma hakati, ei uskunud nende tänast võidukäiku peaaegu keegi. Praegu pehmemaks muutunud kliima võimaldab siiski erinevate magnoolialiikide kasvatamist juba julgemalt katsetada ja need taimed on proovimist väärt!

Aastakümneid tagasi kirjutati mõnede entusiastide õnnestunud katsed peamiselt hästi valitud kasvukohtade arvele saartel või mandri mererannikul. Ilmselt on veel tänagi uudiseks, et Põlvamaal Prangli külas kasvav Ameerika „imepuu“ – maailma kõige põhjapoolsema levikuga teravalehine magnoolia Magnolia acuminata – elas meil õnnelikult üle isegi 1940. aasta talvepakase –43,5 °C. Mäletan hästi, kui Saaremaal Sõrves Leo Filippovi aias puhkes õide valgeõieline hondo magnoolia M. kobus ja see oli suur uudis.
Hiljem lisandus igal aastal uusi teateid erinevate magnooliasortide õitsemisest Eesti eri paigus ja tänaseks on sündmus ise ammu oma uudsuse minetanud. Kas või seegi, et autori aias puhkeb igal kevadel õitsele üle 20 erineva magnooliasordi, ei tõsta tänaseks enam kuigivõrd vererõhku. Praegu võrdlevad magnooliasõbrad omavahel, kelle aias haruldasem sort esimest korda õisi on näidanud, ja see sõpruskond on kasvanud arvukaks.