Mis seostub Ivo Linnale esmalt jõuludega? „Lapsepõlvest saati on minu jaoks kõige tähtsam olnud lõhn, see eriline jõululõhn, mis on segu verivorsti, hapukapsaste, piparkoogitaina, seaprae lõhnadest. Meil tehti alati kodus ise verivorsti. Praegugi valmistan ise piparkoogitaina,” räägib Ivo Linna.
Muidugi käib jõulude juurde kuuse toomine ja ehtimine. „Me oleme suutnud hoiduda hooti käivatest trendihullustest, et üks aastat tuleb eelistada kuldseid ja teisel aastal hõbedasi ehiteid. Pigem eelistan panna kuusele vanaaegseid haruldasi ehteid. Palju on neist juba katki läinud, aga mõned on siiski alles. Muide, ka veneaegsed ehted on toredad. Püüan vältida ameerikalikku sära, kus ehete alt enam kuuseoksad välja ei paistagi,” seletab armastatud laulja.
Ivo Linna põhikuusk asub üldse õues ning sellele pannakse puust ehted, millest osa on tema enda meisterdatud.
Kuigi moevooludega laulja kaasas ei käi, avastab ta vahest siiski mõne toreda uue asja. „Hiljuti jäi mulle silma nn petuküünlad. Patareidega küünlad, aga näevad välja nagu päris. Eks on juhtunud sedagi, et pärisküünaldega kuusk on ümber kukkunud või on magama minnes küünlad põlema ununenud. Ma sädelevat kitši ei hinda, aga kui mõni asi tõeliselt hästi ära petab ja minu maitsega ka kokku läheb, siis miks mitte neid kasutada,” leiab Ivo Linna.
Loojuva talvise päeva värvid
Jõuludel on alati oma värv. Ivo Linna jõuluvärv on pärit lapsepõlvest, mil metsast kuuske käidi toomas. Valdavalt valge ja roheline loodus, mida rikastab loojuva päikese roosakas toon ning lisaks veel sinakat helki lumelt. Selline värvikompott ongi Ivo jõuluvärv, mis ikka meeltes ja silme ees püsib.
Punane pole kunagi olnud Ivo jõuluvärv. Talle meenub, et lapsepõlves ei kandnud ka näärivanad üldjuhul punast kuube. Sageli oli näärivana mantliks kapis seisev triibuline või helesinine paksemast materjalist hommikumantel.
„Hästi armas on see, kui näed, et lapselapsed hakkavad jõulutundest aru saama ning tulevad juba esitamisele esimesed luuletused. See ongi jõulurõõm,” ütleb Ivo Linna, kes on igal aastal päkapikk. Jõuluvana on alati ämm.
„Aastast aastasse kordub see, et ärme kingitusi tee, aga lõpuks ikkagi kõik teevad. Me ikka püüame üksteiselt uurida, milliseid soove tahetakse päkapikule edasi öelda. Ma ise olen soovinud, kas hetkel mõnda vajalikku tööriista või raamatut. Kõik isetehtud asjad on hindamatud, nendes on mingi teine vägi. Näiteks kui abikaasa koob või maalib midagi – need on ühed ilusamad kingid. Viimastel aegadel oleme tuttavatele hakanud kinkima isetehtud hoidiseid. Marineeritud kuuseriisikad või mõni põnev moos on alati kõigile hästi peale läinud,” räägib Ivo Linna.
