Kallis ja kõrge kvaliteediga nuga või kirves ei tee odavast ja keskpärasest riistast paremat tööd, kui tera on nüri. Meisterlik teritamine võib aga lõikeriista teha isegi teravamaks, kui see oli kauplusest ostetuna, ja töö on siis kergem ning mõnusam – rääkimata paremast tulemusest.
Korrapärane teritamine vähendab tööriistade kulumist ja säästab seega raha. Kõige lihtsam ja ammustest aegadest tuntud teritusvahend on luisk ehk kõvasi, aga asjatundlik ja pühendunud meistrimees, kel teritamistööd rohkem ja sagedamini vaja teha, hangib ka käia – olgu siis elektri- või kondimootoriga toimiva – ning asjakohased viilid ja lihvkettad.
Üks olulisemaid asju teritamisel on säilitada riista algupärane lõikenurk, kui seda pole vaja just nimme muuta. Teiseks tuleb vältida metalli liigset kuumenemist, et tera karastus ei muutuks. Teritatud, pestud ja kuivatatud tööriista õige säilitamine aitab vältida selle roostetamist ja nürinemist, mis omakorda vähendab teritamise vajadust.
Noad ja peitlid
Kaupluses müüdavad tavalised noad on sageli pehmest ja painduvast terasest. Neid, nagu ka kõvemaid, süsinikterasest sepistatud nuge, võib teritada luisu või käiaga. Kasuta vett, et tera liialt ei kuumeneks. Alusta jämeteralise pinnaga ja mine üle peenemale. Jälgi ja hoia noa õiget lõikenurka. Luisuga teritades aseta luisk tasasele kindlale pinnale. Luisu võib liistudega lauale kinnitada – kopsi liistud väikeste naeltega laua peale kinni.
Libista noatera luisul edasi-tagasi või ringlevate liigutustega, kuni tera vastasservale tekib kraat ehk kisk (õhuke ärapaindunud äär, mida tunneb sõrmega katsudes). Nüüd ihu samal moel teiselt poolt ja lõpuks eemalda kraat kas teritusnurka veidi järsemaks muutes või terituspulgaga tõmmates. Väga nüristunud või sälguliseks muutunud tera tasub töödelda läbi vee pöörleva käiaga. Tõhusam riist on smirgelkäi, aga toime tullakse ka jämeteralise luisuga. Lõppviimistlus tehakse luisu peeneteralise poolega või kahepoolse luisuga, mille üks pool on teemantkattega ja teine keraamiline.
Pussnoa teritusnurk on tavaliselt 16-18 kraadi, kööginoal 20-40 kraadi. Teravam nurk lõikab muidugi paremini, aga see ka nürineb kiiremini. Leivanuga teritatakse siledalt poolelt, tõmmates nuga terituspulga peal edasi-tagasi, kusjuures nuga on pulga suhtes 90-kraadise nurga all. Kui tera teisel küljel on lainelised õhendused, siis teritatakse need kergete pulgatõmmetega, aga üldiselt aitab üksnes sileda poole teritamisest.
Lõppviimistlus tehakse nahk- või viltkettaga pärikarva, mille tulemusena tera saab ilusa peegliläike ja lõikab nagu habemenuga. Teravust võib kontrollida leheserva tärkeid tõmmates või juuksekarva lõigates. Peitlite ja höövliterade teritamine nõuab osavat kätt. Vesikäiamine õnnestub, kui suudetakse hoida täpselt õiget, algset lõikenurka. Kui oma oskustes kahtled, siis on parem jätta see töö asjatundjale. See käib ka jääpuuri kohta.
Kirved ja labidad
Kirve teritamiseks kasutatakse käia ja luisku ning vajaduse korral ka viili ja liivapaberit. Täkkeliseks muutunud kirvetera võib siluda nurklihvmasina lamellkettaga, misjuures tuleb hoiduda tera ülekuumenemisest. Liivapaberit (abrasiivsusega 100-400) kasutades pane see mingi kõva aluse, näiteks käsisae lehe vastu ja ihu kirvest sellel tera suunas. Viimistle tulemust luisuga ja eemalda kraat terituspulgaga või kirvetera külgi mööda lauda tõmmates. Jälgi, et teritusnurk jääks algse vormiga – lõhkumiskirvel on see järsk ja puusepakirvel laugjam. Ära ihu kattekihti (kui see peal on), sest see kaitseb kirvest rooste eest.
Labidad ja kõplad muudavad kummalisel moel oma iseloomu, kui need teravaks ihuda. Teritatud labidas tungib maapinda märksa väiksema jõu survel kui nüri. Ihuda tuleks labida sisepinnalt tera suunas smirgliga või lamellkettaga – aga mitte liiga järsu nurga all, et tera kestvus ei väheneks. Sama käib kõblaste ja muude mullaharimisriistade kohta. Labidas tasub pärast kasutamist puhtaks pesta, kuivatada ja panna varjulisse hoiukohta, eriti kui see on puuvarrega. Pragunema kippuvat puitvart võib puuõliga õlitada või üle värvida. Metallosi võib roostest puhastada liivapaberiga või terasharjaga.
Millega siis teritada?
SMIRGELKÄI (nt Bosch, Einhell, Skill) on kohane vahend eriti siis, kui lõikeriistast on vaja mõlke välja saada.
VESIKÄI (elektrimootoriga Tormek, Scheppach või siis käsitsi ringi aetav liivakivikäi) sobib enamiku terariistade ihumiseks. Märgteritusel tuleb meeles pidada, et lõiketera hoitakse alati vastu käiakivi pöörlemissuunda. Müügil on ka mitut liiki kombineeritud smirgel- ja vesikäiasid.
LINTLIHVMASIN (nt Black & Decker, Makita, Work Sharp) on eriti mitmekülgselt kasutatav teritusvahend. Eri abrasiivsusega linte saab vastavalt vajadusele hõlpsalt vahetada. Saadaval on ka spetsiaalseid viimistluslinte.
LUISK ehk KÕVASI ehk TAHK vajab ihumise käigus kindlasti aegajalt niisutamist kas veega, süljega või teatud juhtudel õliga. Luisu võib ka juba aegsasti enne kasutamist panna vette imenduma. Kahepoolsel luisul on eri abrasiivsusega küljed – üks külg jäme-, teine peeneteraline. Luisk ehk kõvasi sobib eriti hästi süsinikterasest pussnugade teritamiseks.
TEEMANTTERITAJAID on mitme eri suuruse ja kujuga. Oma kõvaduse tõttu sobivad need eriti hästi roostevabast terasest lõikeriistade ihumiseks.
JÄMETERALISED LUISUD on sageli looduskivist. Neid soovitatakse õlitada. Selleks võib luisu enne kasutuselvõttu paariks tunniks kas või mootoriõlisse likku panna, misjärel see rohkem niisutamist ei vaja. Luiske on nii jämeteralisi kui ka väga peeneteralisi, näiteks abrasiivsusklass 800 sobib väga mitmesugusteks teritusteks. Süsinikterast on kõige parem töödelda looduskivist või siis tehismaterjalist – alumiiniumoksiidist või ränikarbiidist – luisuga.
TEEMANTLUISK on sageli kahe erineva pinnakattega – ühel pool keraamiline, teisel teemantpind (nt DC3, Fällkniven, OBH Nordica). Teemantluisuga võib ihuda peaaegu igasugusest terasest lõikeriistu, kusjuures ei kasutata mingit niisutust. Teemantviil tekitab kergesti kraadi ehk kisu, mistõttu sellele pole vaja kõvasti peale suruda.
TERITUSPULK (nt Fiskars, Victorinox) on mõeldud eeskätt ihumisel tekkiva kraadi ehk kisu eemaldamiseks. Sellega tasub teritada ka kööginuge enne kasutamist. Hoia pulka kindlalt püsti vastu leivalauda või lihtsalt käes ja tõmba nuga vaheldumisi mõlema poolega mööda pulka, alustades noakannast ja pulga tipust. Noa ja pulga vaheline teritusnurk 15, 20 või 22 kraadi.
