Väetis on taime toit

Ingrid Sembach-Hõbemägi

Kekkilä

Väetamist peetakse sageli millekski mürgiseks, mahe-kasvatusele vastandlikuks, ning seda püütakse kõigest hingest vältida. Paraku on enamik köögivilju väga toitainenõudlikud ning kasutavad mullas olevad varud ära juba esimeste kasvukuude jooksul. Kui taim jääb nälga, muutub ta kahvatuks ning tema saagikus väheneb oluliselt.

Päris ilma väetamata aeda pidada ei saa, sest taimed kasutavad elutegevuseks mullas olevaid toitaineid ning need tuleb mulda kuidagi tagasi ka saada. Ei kasva ükski taim lõputult samal kohal sama saagikalt, nii nagu meiegi ei saa lõputult külmkapist süüa võtta, kui sinna midagi asemele ei pane. Samas on valik väga lai nende viiside osas, kuidas mulda toita: selleks võib kasutada täiesti orgaanilisi võtteid, alates vahekultuuridest ehk haljasväetistest, kõdusõnnikust ja kompostist kuni mereadruni välja, lisaks ka traditsioonilised graanul- ja vedelväetised.