Majanduskriisi süvaseisu aastail vallandus enneolematu õhin olla moodne, järgnenud tõusuaeg lisas sellele aina tuure juurde. Moodsus tähendas euroopalikkust, kinnitust, et ka Eesti on väike tubli Euroopa riik. Ilmusid iseloomuliku pealkirjaga "abiraamatud", „Moodsa seltskonnainimese manuaal“ (1933) ja „Moodsa elu leksikon“ (1932), mis jagasid eesti inimestele teadmisi õigest riietuse valikust, käitumisest seltskonnas ja reisil, moodsatest tantsudest ja bridzimängust, võõrkeelsetest viisakusfraasidest jms. Moodsa kodukorralduse osa kirjutas leksikonile mainekas arhitektuuri- ja kunstikriitik Hanno Kompus.
Juba samal aastal ilmus sellest äratrükina eraldi raamat „Moodne kodu“. Aastake varem oli Kompuse ja Sergei Insarovi koostöös trükivalgust näinud „Moodne korter“, järgnesid kunstiõpetaja Aleksander Remmeli „Otstarbekohane ja ilus kodu“ (kahes trükis), Aleksander Kleini „Kaunim kodu. Moodne ruumide sisustamine.“, „Moodne elamu ja ruumide sisustamine“, Eesti Naise kodunduskonsulendi Elli Aaslava „Moodne kodusisustus“. Sõna "moodne" oli otsekui võluvits, mis pidi maailma uueks looma - ajakohase kodukultuuri edendamist peeti lausa riiklikuks ülesandeks.
Moodsale sisustusele keskendusid mitmed lühemat või pikemat aega ilmunud ajakirjad: Moodne Kodu (1929), Kaunis Kodu (1934 -1938), Oma Kodu (1937- 1938), Majaomanik (1934 -1940), Kodutööstus (1938 -1940), seda käsitlesid Huvitav Žurnaal (1933 -1940), Nädal Pildis (1936 - 1940), Olion (1930 - 1936) ja naisteajakirjad.
Nii avalikud kui ka koolide, seltside ja ühingute raamatukogud, aga ka eraisikud tellisid mitmeid välisajakirju. Tallinnas võis nii linna kui ka kooliraamatukogudes tutvuda H. Muthesiuse, A. Kochi, G. A. Platzi jt uut arhitektuuri ja sisustust käsitlevate teostega, praktilisemat kodunõuannet jagasid W. Lotzi ja L. Neudörferi raamatud. Sealsed seisukohad on otseselt mõjustanud eesti kodukirjandust.
Kuidas määratleti moodsust
Rahvusvahelise moega sai olla üsnagi kursis, iseasi oli aga, mida moodsuse all silmas peeti ja kuidas seda määratleti. Tagantjärgi võib öelda, et moodsad olid suunad, mis vastandusid minevikule - kujunev funktsionalism ja art deco. Tollal aga neid nimetusi ei kasutatud: Bauhausi ja Le Corbusier` funktsionaalset laadi tähistati nimega "uusasjalikkus" (Neue Sachlichkeit), termin art deco tuli aga kasutusele aastakümneid hiljem. Toona oli see lihtsalt "moodne prantsuse stiil". Nende modernsuste erinevus oli tajutav. Sõjajärgselt Saksamaalt lähtunud laad oli Eestis tuttavam ja küllap siinsetele oludele vastuvõetavam kui kõrgkodanlik ja luksuslik prantsuse modern.
Modernismi lipukandjaks on peetud Hanno Kompust, kõige mainekamat ja erudeeritumat kunsti- ja arhitektuurikriitikut. Ta oli järjekindel kodureformi pooldaja, eitas endisaegset, saksapärast pseudoväärikust, garnituurmööblit ja ruumide ülekuhjamist. Uus aeg, uus riik ja selle kodanik vajavad uut kodu, "suurpuhastust, tuulutust ja tarbetu kola kõrvaleheitu." (Hanno Kompus. Moodne kodu. Tallinn, 1932, vg 18). Oma raamatus tutvustab Kompus kolme erinevat ruumivisiooni: kõigepealt "inglise maja" vaba ruumikasutust ja mööblipaigutust, milles ta näeb funktsionaalsuse varaseimat avaldust. Teiseks on ta valinud "asjalikkuse" (Le Corbusier, Mies van der Rohe), mis aga tema silmis on liiga steriilne ja Eesti oludesse ehk sobimatugi.
Tänapäevase ühendvariandina tõstab Kompus esile Viini koolkonna katsetused, millele kuulub tema sümpaatia ja millele ta näeb perspektiivi ka Eestis. Viini koolkond liidab "inglise maja soojuse, kodususe, veetleva romantika" ja "radikaalse modernismi ajakohasuse, selguse, kerguse ja tehnilise võluga". Kompus hindab Franki kombinatsioonmööbli propagandat, mis arvestab keskmise inimese kodusisustamise võimalusi, selle kõrval ka kogu Viini koolkonna inimkeskset lähenemisviisi.
Austriaga olid ammused tihedad sidemed ka Lutheri vabriku omanikel. Üks Lutheri kasupoegadest, Hans Irschick, sai oma arhitektihariduse Austria linnas Grazis. Koos Saksamaal insenerikutse omandanud venna Wolfiga viisid just nemad kolmekümnendate keskel läbi mööblivabriku toodangu põhjaliku moderniseerimise. Kataloogides propageeriti uudset kombinatsioonmööblit, mis võimaldas kodusisustust täiendada vastavalt võimalustele. 1940. aasta tootekataloogis pakutakse üsnagi viinilikke varbseljatoe ja lilleliste polsterpatjadega toole, kergema vormiga puhveteid ja kapikesi jms.
Kolmekümnendate lõpu mood eemaldus äärmusist ja kaldus rahulikuma ja traditsioonilisema laadi poole, dekoratiivsusele pöörati aga suuremat tähelepanu.
Soovitused, käsud ja keelud
Nõuanded, mida kodusisustajaile jagati, kõlasid pigem käsu kui soovitusena, õpetuste toon oli kategooriline. Palju räägiti maitsest, "hea maitse" monopol oli nõuandjail endil, selle vastandiks oli "väärmaitse" või "ebamaitse". Hea maitse oli uuenduslik ja ründas kõike minevikulist: mööblit täistuubitud ruume, pilte ja pildikesi seintel ja kribu-krabu kapipealseil, valgust varjavaid pakse kardinaid ja sümmeetriliselt paigutatud "stiilmööbli" garnituure.
Sagedaimad süüdistused vanale sisustusviisile ja mööblile olid ebahügieenilisus (nikerdused koguvad tolmu), ebapraktilisus (korrashoid nõuab aega), ülejõu käiv hind (garnituurmööbel on kallis), suured gabariidid (väikekorterisse sobimatud). Need etteheited olid kindlasti põhjendatud, küll aga häirib õpetussõnade agressiivne sallimatus. Mõjusaim argument oli, et igal pool mujal elatakse moodsalt ja eestlaste kohus on jõuda Euroopale järele.
Antiikmööblit peeti lausa tõusiklikuks. Jahmatavalt mõjuvad soovitused, kuidas vana mööblit moodsaks muuta: lõhkuda maha karniisid, liistud ja nikerdised. Nii Eesti kui Saksa väljaannetes võib leida selliseid mööbli köndistumisega lõppenud moderniseerimise õpetuspilte, kus esikupeegli ülaosalt on eemaldatud ehiskroon, klaverilt treitud ja nikerdatud kaunistused või on vanast puhvetist meisterdatud kahe kapiga tualettlaud jne. Uue sisustusideoloogia läbimurdeajal oli selline agressiivsus küll mõistetav, kuid käsukorras moodsaks saamine välistas inimeste vaba valiku ja sundis peale ühesuguse mõttelaadi.
Paljud soovitused (asendada diivan kušetiga ja pehme polstriga tugitoolid kõvapõhjalistega, tellida seinakappidesse mahutatavad voodid ja seina äärde lükatavad söögilauad jms) ei leidnud poolehoidu, sest need olid ebamugavad ja vastuolus inimeste arusaamadega kodususest. Sellegipoolest tekitas ehitus- ja mööblinäitusel elevust arhitekt Konstantin Bölau esitatud leidlik idee - köögilaua alla paigutatud vann. Muidugi ei võetud kõiki uusi ideid omaks, kuid moodne eluhoiak tugevnes ja võitis. Eriti leidis see vastukaja noorte seas.
Allikas: Mirjam Peili ja Toomas Zuppingu teos "Toast tuppa. Eesti linnakodu lugu."