Mitte iga koeratõug ei sobi Annisti sõnul aias patrullivaks turvapealikuks. "Esmajoones tuleks kõrvale jätta kõik need tõud, kellel on jahikoera – eriti aga urukoera- verd. Nad tuiskavad tuulehoona mööda aeda, rada valimata. Loetud sekunditega on nad võimelised kaevama ennast piirde alt läbi või süvendama augu siidisesse murusse," selgitab ta. "Kõrvale peaksid jääma ka ülemäära suurekasvulised tõud. Nad lihtsalt astuvad taimi puruks, sest oma suuruses vajavad nad palju ruumi," selgitab ta.
"Rohke karvkattega koerad tekitavad lisaprobleeme – et nad korrektsed välja näeksid, tuleb neid sagedamini kammida kui muru niita. Liialt väikesed koerad kalduvad aga suurushullustusse, norivad igal võimalusel tüli suuremate liigikaaslastega, näksavad aias liikuvaid külalisi kandadest ja klähvivad rumala järjekindlusega," leiab ta.
Sõltumata valitud tõust soovitab Annist aia heaolu arvestades võtta emane koer. "Isased on loomult energilisemad, püüavad võimalusel pruutide manu nelja tuule poole kaduda ja kõige tähtsam – nad ei oska ilma jalga tõstmata ja sihtmärki omamata oma häda rahuldada. Emased koerad on koduhoidvamad ja nad saavad oma häda lagedale maale kenasti toimetatud," selgitab ta. Sellegipoolest peab aia piire tema sõnul väga tõhus olema. "Jooksuajal kohaletõttavate peigmeeste seas on kindlasti mõni osav hüppaja, pugeja või tunnelikaevaja," hoiatab ta.
Aeda planeerides tuleks Annisti sõnul kindlasti arvestada koera olemasoluga. "Aia säilitamise poolelt lähtudes on resoluutseimaks võimaluseks panna koer ketti. Jäägu igaühe otsustada sellise teguviisi otstarbekus valvamise funktsiooni täitmisel, koera elust rääkimata," toob ta välja. "Teiseks tõhusaks aiakaitse võtteks on jagada krunt kaheks osaks: koera kasutada olev ja valvatav maja ümbrus ning sellest vaheaiaga eraldatud iluaed. Kolmandaks võimaluseks on säilitada aia terviklikkus ja võimaldada koeral joosta kogu territooriumil."
Igal juhul tuleks spetsialisti sõnul koera kasutada oleva aiaosa haljastamisel taimede valikul ja paigutamisel arvestada mõne lihtsa reegliga. "Koer teeb vähem pahandust lagedamas ja taimevaesemas aias. Tiheda taimestikuga aias on koerale raske selgeks teha, kus ta üldse liikuda tohiks," nendib Annist. "Võimalikult rohkem tuleks kasutada puid tüvevormina. Sile puutüvi ei ole koera poolt nii lihtsalt haavatav kui selline, millel lehestik algab maapinnast. Uriin ei tekita tüvele sedavõrd dramaatilist kahjustust kui näiteks okastele. Närimise vastu saab tüve kaitsta ümber tüve seotud traatvõrguga või puidust lippidega. Noort puuistikut tuleb suure koera eest tõhusalt kaitsta – sageli käiakse istikuäris uut puud ostmas, sest koer tõmbas eelmise lihtsalt maast välja ja näris tükkideks."
Annisti sõnul tuleks koeraomanikel loobuda okaspuude kääbusvormidest. "Kui suur koer kääbusvormile peale lahistab, on viimase eluküünal kohe kustunud," nendib ta. "Hoopis kavalam on istutada lehtseid põõsaid. Eriti selliseid, kellel on sitked ja painduvad oksad (kontpuud, pajud). Loobuda tuleks kergesti murduvate okstega taimedest, kelle tüüpiliseks esindajaks on ebajasmiinid," soovitab ta. "Reeglina ei tundu heitlehised põõsad koertele nii ahvatlevad kui igihaljad. Nad ei ole ka ülemäära tundlikud uriini suhtes. Pealegi nad taastuvad võrreldamatult kiiremini kui igihaljad taimed. Ent maast väljasikutamise vastu on põõsaid raske kaitsta ja noorena võib neid kergesti ära talluda."
Kui igihaljastest päriselt loobuda ei taheta, ei tohiks neid istutada nurkadesse või väga üksikult. "Sellisel juhul valitakse nad päris kindlasti territooriumi tähisobjektideks, mida iga natukese aja tagant lihtsalt tuleb märgistada. Talitades vastupidiselt – istutades okaspuud taimegruppide tihedamasse keskossa ja asetades nurkadesse uriinile vastupidavaid kive või tulpjaid puitkonstruktsioone – on taimedel lootus hävingust pääseda," selgitab spetsialist. "Eriti näivad koeri (ja ka kasse) ahvatlevat elupuud. Kui ligistikku on elupuu, kadakas ja kuusk, siis sirtsutatakse esmajoones elupuule."
Kaheldav on Annisti sõnul ka lillepeenarde rajamine väikeste juppidena. "Suurem lilletaimla jõulisema lillevalikuga on õigem lahendus. Õpetamise käigus tuleb koeralt rangelt nõuda, et ta seda ala ei külastaks," soovitab Annist. Tõhusaks abimeetmeks on kasvõi mõneruutmeetrise kaevatud pinnasega ala jätmine neljajalgse sõbra käsutusse.
"Koertele meeldib hoopis rohkem sellisel taimevabal kobestatud alal oma loomulikke vajadusi rahuldada kui mujal. Kui plaanite rajada künkalaadset kiviktaimlat, mis tõotab kujuneda aia kõrgeimaks punktiks, siis jätke selle tipp koera käsutusse. Mõelge vaid, millise kustumatu innuga ja sageli kasvõi elu hinnaga alpinistid vallutavad mäetippe – olge targemad ja jätke koerale võimalus omandada positsioon aia kõrgeimas kohas.Koer tahab kiskjana saada ülevaadet ümbruskonnast," soovitab aiandusspetsialist.
Traditsioonilisele kohale, otse piirdeaia taha, istutatud hekk jääb paratamatult koera jooksuteele. "Valvurina on tal ometi õigus valvsalt saata tänavalkõndijat! Pole aga midagi näotumat, kui koera poolt laiali tallutud ja/või auklikuks joostud hekk. Targem on hekk istutada tarast sedavõrd sissepoole, et koerale jääb aia äärde vaba jooksurada. Teiseks võimaluseks on nihutada piirdeaed sissepoole ja istutada hekk sellest väljapoole. Nii lööme mitu kärbest ühe hoobiga – meie koer ei pääse hekki talluma ja tänavalkõndijad ei ole nii väljakutsuvalt koera pilgu all, et nende peale järelejätmatult haukuda," nendib ta. "Teisalt satub aga väljaspool piiret paiknev hekk hulkuvate ja/või jalutama lastud koerte meelevalda. Mõneti kaitstum on torkavatest taimedest (kukerpuud, viirpuud) kasvatatud hekk."