Kilpnäärmehaigusel on pärilikkuse osa ja enamjaolt liigub see naisliini pidi, kuid kilpnäärmehaigusi esineb ka meestel.
Elustiili suhtes soovitusi ei ole, küll aga on oluline roll joodil toidus ja joogis. Ülekaalu puhul on teada, et kilpnäärmeravimite annused võivad olla tavapärasest suuremad.
Joodi päevane soovitatav kogus on 150 µg.
Selle saab näiteks:
7 g jodeeritud soolast;
150 g tursast või suitsulõhest;
100 g kamajahust;
160 g juustust.
Märguandjad
Kuidas kilpnäärme ületalitlus endast tunda annab? Kas on kindlad tunnused? Millal peaks nendest arstile rääkima? Alguses ei pruugi kilpnäärme ületalitluse puhul ollagi halba enesetunnet, kuid põhivaevused on:
südametöö kiirenemine, südamepekslemine, südame rütmihäired;
närvilisus;
higistamine;
soojataluvuse halvenemine;
suurenenud kilpnääre ehk struuma;
väsimus;
enamikul kaalulangus, kuid vahel ka kaalutõus;
suurenenud söögiisu, sooletegevuse kiirenemine, kõhulahtisus;
silmade valgusekartus, vesisus, punnsilmsus, silmalaud tursunud;
käte värisemine, käed on soojad ja niisked.
Kui tunnete ennast halvasti, siis peaksite kindlasti end arstile näitama. Kui aga on eespool nimetatud vaevusi, võib kahtlustada kilpnäärmehaigust.
Diagnoosimine
Kuidas kilpnäärme ületalitlust diagnoositakse? Kilpnäärmehaiguse diagnoosimisel võetakse arvesse nii patsiendi kaebusi, haigussümptomeid kui ka vere-
analüüsi, millega saab määrata kilpnäärmehormoone. Ka kilpnäärme ultraheli annab infot, sest sellega saame teada, kas kilpnäärme maht on normi piires; vahel on kilpnäärmes sõlmekesi, mis samuti võivad olla ületalitluse põhjuseks.
Veel annab vereproov meile teavet, kas tegemist on Basedow’ haigusega, mille puhul ületalitluse põhjuseks on krooniline autoimmuunne kilpnäärmepõletik.
Kuna vahel on haigussümptomid segased, siis kilpnäärmehormoonide analüüs annab palju infot ja seda on võimalik kahtluse korral teha ka perearsti juures.
