Vererõhu põhjustatud tervisehäireid on enamasti seostatud kõrge rõhuga – kõrgvererõhktõve ehk hüpertooniatõve ehk hüpertensiooniga. Madala vererõhu ehk hüpotensiooni diagnoosimine ja ravimine pole kindlasti nii selge, nagu on kõrge vererõhu korral. Kuigi madal vererõhk infarkti ja insuldi riskitegur ei ole, võib rõhu suur langus olla ka ohtlik.
Ajaga normipiirid muutunud
Vererõhunormid mõõtmisel on aja jooksul muutunud. Praegu peetakse Euroopas normaalseks ülemist ehk süstoolset rõhku alla 140 mm Hg ja alumist ehk diastoolset alla 90 mm Hg, kuid viimase aasta jooksul on hakatud arvama (eriti Ameerika Ühendriikides), et normaalne vererõhk ei tohiks olla üle 120/80 mm Hg. Samuti tuleks teada, et nüüd peetakse rõhku madalaks siis, kui see on alla 90/60, kusjuures mõni aasta tagasi oli ülemise vererõhu alumiseks normiks 100 mm Hg. Peetakse võimalikuks, et vererõhk on madal 5–10 protsendil elanikkonnast.
Madalast võib saada kõrge
Kindlasti on madala vererõhu kindlakstegemisel väga oluline, kuidas inimene ise seda tunnetab ning mis võib olla selle põhjus, kusjuures selle leidmine ei ole alati sugugi lihtne.
On leitud, et vererõhk võib langeda ka vanusega, kuid vahel on just vastupidi. Siinjuures tuleb mulle meelde, et kõrgvererõhktõbised on korduvalt vastuvõtul maininud, et neil oli varem aastaid olnud vererõhk hoopis madal, ning nad ei tea, millal ja mis põhjusel nad kõrge vererõhu ehk hüpertooniatõve said. Seega võib hüpotoonikust saada ajapikku märkamatult hüpertoonik.
Teada on seegi, et näiteks osal sportlastel võib treeningu ja muude spordiga seotud tegurite tõttu muutuda vererõhk madalaks, kusjuures nad ei tunne end halvasti, ja võistlustel on neil tänu sellele isegi mõnevõrra paremad eduvõimalused. Ent arvatakse ka teistpidi: madalat vererõhku soodustab just vähene kehaline aktiivsus.
Lisaks tuleb rõhulanguse tekitajaks pidada hüpertooniaravimite liiga tugevat mõju – see on üks põhjus, miks peaks vererõhuhaige oma rõhku ise korralikult jälgima, mõõtma ja üles märkima.
Madal vererõhk võib anda mitmesuguseid sümptomeid:
kiire väsimine;
loidus, uimasus;
üldine halb enesetunne;
keskendumisraskused;
unehäired;
kohin kõrvus;
külmad käed ja jalad;
südamekloppimine;
peavalud;
pearinglus, ka minestamine.
Sageli aga tekivad tasakaaluhäired ja minestamised kõrvas asuva tasakaaluelundi häire ehk vertiigo tõttu, mis pole üldse seotud madala, vaid mõnikord hoopis kõrge vererõhuga. Harva vaevavad madala vererõhuga inimesi ka valu südame piirkonnas, ängistustunne, depressioon, seesmine rahutus, peapööritus voodist tõusmisel ja kummardumisel.
