Tikkurila Koolituskeskuse juht Meelis Tarto seletab, miks seda teha ei tohiks.
„Seinavärviga uksi ega kaminat siiski värvida ei soovita. Seina-, lae- ning mööbli- ja põrandavärvid erinevad oluliselt oma kulumiskindluse, tasandumise, nakkuvuse ning pesuklassi poolest,“ ütleb ta.
See tähendab, et seinavärv mööblile (ustele vm pindadele) ei sobi, sest see ei nakku ega tasandu selliselt, nagu mööbli puhul eeldatakse ja ei ole nii kulumiskindel, kui seda on spetsiaalselt mööblile mõeldud värv.
Kaminate ning soemüüride puhul kasutatakse värvi, kus temperatuur võib tõusta üsna kõrgeks. Seina- ja põrandavärvi eristab juba kulumiskindlus, sest põrandavärv peab taluma tugevamat koormust.
Värvid on üldjuhul kas lahustipõhised või veepõhised. „Meie soovitus oleks siiski veepõhiseid värve kasutada, sest need on keskkonna- ja tervisesõbralikumad ning veepõhine värv kuivab kordades kiiremini kui lahustipõhine värv,“ soovitab asjatundja.
Värvi kantakse pindadele kas pintsli, rulli või värvipihustiga. Seinte, lagede ja põrandate puhul kasutatakse enamasti suuremat-laiemat rulli või värvipihustit ning mööbli ja väiksemate pindade puhul kas pintslit, pihustit või väikest rulli.
Kui mööblit värvida pintsliga, jätab pintsel pinnale ka vastava jälje, mis paljudele oma eheduses just meeldibki. Mööbli värvimisel saab ühtlasema tulemuse väikese ja madalakarvalise rulliga ning kõige siledama ja ühtlasema pinna saab värvipihustiga.
Toonide erinevus!
Näiteks kui värvid seina rulliga, laua pintsliga ühe ja sama tootja vastavate toodetega ning sama tooniga, siis toonide erinevust hiljem ei tule, küll aga võib tajuda toonitunnetuse erinevust. Toonitunnetuse erinevus tuleneb erinevatest pindadest, mustrist, läikest ja valgusest.
Toonide erinevust võib ette tulla juhul, kui kasutad eri tootjate tooteid, sest toonimissüsteemid, -retseptuurid ja -pastad on erinevad. Selle kõigega tuleb arvestada, kui ei taha, et pindadelt hiljem värv maha kooruma hakkab või tuba näeb välja häirivalt kirju.
