Radoon on looduslikku päritolu mürk-gaas, mis tekib radioaktiivse lagunemise käigus maapinnas. Radoon on värvita ja lõhnata ning suudab lahustuda ka vees, veres ja koevedelikes. Seda radioaktiivset gaasi peetakse suitsetamise järel teiseks peamiseks kopsuvähi põhjustajaks. USAs põhjustab radoon igal aastal kopsuvähi 22 000–25 000 inimesel, Eesti aga tekitab ligi 100 uut haigusjuhtu. Radoon jõuab tavaliselt siseruumidesse hoone all ja ümber asuvast pinnasest, kuid vahel ka kraaniveest ning looduslikest ehitusmaterjalidest (betoon, tellised, tuhaplokid, siseviimistluses kasutatud graniit jne).
Uuringud on näidanud, et Euroopa Liidus on Eesti Soome järel kõige kõrgema radooniriskiga riik. Kõrge radoonitase on probleemiks kolmandikul Eestist. Eriti puudutab see Põhja-Eestit Narvast Pakri saarteni, kuid radooniohtlikud piirkondi on ka Lääne-Virumaal, Tartumaal ja mujal Lõuna-Eestis. Radooniriski kaarte saab vaadata keskkonnaministeeriumi veebilehel.
Radoonitõrje uue hoone ehitamisel
Kui planeeritav hoone asub ohtlikus piirkonnas, tuleb juba ehitamisel võtta kasutusele radooniohtu tõrjuvad meetmed, sest pärast maja valmimist on see palju keerukam ja kallim. Kõige lihtsam ja soodsam on paigaldada põranda alla ning vundamendi ja seinte vahele radoonimembraan, mis koosneb spetsiaalsest hermeetiliselt kilest, teibist ja mastiksist.
Radoonitõkkekile paigaldamine on sarnane aurutõkkega, ent seda tuleb teha eriti hoolikalt. Seetõttu tehakse kile alla tasanduseks vähemalt 5-sentimeetrine liivapadi ning pärast paigaldamist kaetakse materjal kaitseks UV-kiirguse ja mehaaniliste vigastuste eest võimalikult kiiresti näiteks soojustusega. Oluline on paanide piisav ülekate (15 cm) ning servade, läbiviikude ümbruste ja paigaldusel kilesse tekkinud kahjustuste kinniteipimine, sest ainult täiesti õhutihedast radoonimembraanist on ka päriselt kasu. Pinnase eriti kõrge radoonitaseme korral tuleb tõkkekile alla paigaldada ka spetsiaalne tuulutustorustik, mis tekitab alarõhu ja juhib suure hulga mürgist radioaktiivset gaasi majast mööda otse õue.
Kui radoonikaardid on abiks eeskätt uute hoonete projekteerimisel, siis olemasolevates majades saab radoonitaseme määrata mõõtmisega. Eestis kehtiva piirnormi kohaselt peab aasta keskmine radoonisisaldus siseruumides olema vähem kui 200 bekerelli kuupmeetris (Bq/m3). Kuna radoonitase siseruumides kõigub tavaliselt nii ööpäeva kui ka kuude lõikes, siis õige tulemuse saamiseks teha mõõtmisi pikema perioodi jooksul vähemalt 2-3 kuud.
Radoonist vabanemine olemasolevas majas
Mida teha, kui mõõtmisandmed näitavad majas piirnormi ületavat radoonihulka? Kõige lihtsam lahendus on sagedane ruumide ja kindlasti ka keldri tuulutamine, sest nii vahetub radoonirikas õhk kiiremini. Samuti tuleb hoida ruumid vabad tolmust, suitsust ja tahmast, mille külge radooni lagunemisel tekkivad mürgised osakesed kleepuvad ning siis koos õhuga sisse hingatakse. Sellest lähtuvalt tuleb vältida ka suitsetamist, mis tõstab kordades radoonist põhjustatud kopsuvähi riski. Lisaks tuleb korrapäraselt puhastada ventilatsioonisüsteemi ning sulgeda kõik nähtavad augud ja praod põrandas, näiteks maja alt toodud juhtmete ja torude ümbrused. Radoon võib kergesti tuppa pääseda ka seina ja põranda vahelisest vuugist ja pistikupesadest seintes, kuna see ohtlik gaas suudab liikuda ka läbi poorse seinamaterjali.
Kui radoonisisaldus on üle kahe korra kõrgem piirnormist, siis taolised meetmed tavaliselt enam ei aita või teevad olukorra veel hullemaks. Näiteks kui põrand pole hermeetiliseks muudetud, ent tihendatakse hoone seinad ja paigaldatakse uued pakettaknad, pääseb radoon küll endiselt hoonesse, kuid sealt välja oluliselt raskemalt.
Alates radoonitasemest 400 Bq/m3 tuleks lisamõõtmistega selgitada gaasi sisseimbumise kohad ning püüda need spetsiaalse mastiksiga õhutihedaks muuta. Vahel on aga mõistlikum paigaldada 1. korrusele uus ja õhutihedam põrandakate, mille alla tuleks võimalusel panna radoonitõkkekile või tuulutustorud.
Vahel aitab ventilatsiooni ümberseadistamine
Üheks lahenduseks võib olla ka ventilatsioonisüsteemi ümberseadistamine. Tavaliselt tekitavad ventilatsiooniseadmed hoonesse alarõhu, mis ei lase niiskusel seintesse ja lagedesse tungida. Kui põrand pole hermeetiline, imetakse paraku alarõhu korral rohkem tuppa ka radooni. Kui aga tekitada ventilatsiooniga hoonesse väike ülerõhk, on sel ohtlikul gaasil märksa raskem siseruumidesse tungida. Ülerõhu tekitamisel tuleb aga kindlasti tagada õhu väljapääsemine hoonest, et vältida hallitust ja niiskuskahjustusi.
Uue hoone ehitamisel tuleb kindlasti projekteerijalt uurida, mida on tehtud radooniriski tuvastamiseks ja vajadusel selle tõrjumiseks. Kui aga olemasolevas majas näitavad mõõtmisandmed suurt radoonisisaldust ning plaanis on renoveerimistööd, tuleks enne konsulteerida asjatundjatega, et remont hoopis selle ohtliku gaasi taset ei suurendaks.
