Kõik tele ja filmindusega seonduv on Evele jätkuvalt südamelähedane ning kaheksandalgi elukümnendil heas vormis olles võtab ta huviga vastu põnevaid projekte. Igapäevaselt töötab ta osalise koormusega Kanal 2 reklaamiosakonnas. Kui praegu lähtub ta tööalastes tegemistes eelkõige tervisest, siis filmirolle tehes oli kaalukausil pere.
Näitlejatöö kõrgeim hind
Pere ja karjääri dilemmadest on naiste puhul palju räägitud, ent kui mängu tulevad suured lavad, on see veel keerukam. Kui 1960. aastail viis mitmeseerialine film "Taiga dessant" Siberisse, siis loobus Eve talle pakutud peaosast, kuna ei saanud väikesest lapsest nii pikalt lahus olla. Film aga oli lõppkokkuvõttes päris hea reitinguga. "See oli väga keeruline aeg," tunnistab Eve praegugi. "Ei tea, mis teed siis veel oleksid avanenud."
Igatahes jäi ta mainitud filmi režissööri Vladimir Krasnopolski silmis sestpeale kui tühjaks kohaks ja temalt ei tulnudki ühtki rollipakkumist. "Tal oli kinnisidee, et millal saab minuga ükskord filmi teha, ja siis ta lihtsalt ei kutsunud mind ühtegi enda filmi. Ta ütles, et minu jaoks sa näitleja ei ole, mine oma lapse juurde!"
Nüüd vaatab Eve toonasele otsusele veelgi sirgema seljaga tagasi, sest lapsed on talle kõige tähtsamad. "Kus ma siis lähen 9-kuuse lapsega mitmeks kuuks Siberisse! Ja kui oleks sel ajal temaga midagi juhtunud … Ei taha mõeldagi sellest."
Vaatamata sellele seigale on Evel elu jooksul kogunenud mitukümmend filmirolli nii Eesti, Vene kui ka koostööfilmides.
Ingel ja marakratt
Poeg Fredi hoidmisel oli Evel alati abiks ema, hiljem ka noorem õde Ingrid. Evega juttu vestes käib õde pidevalt jutust läbi. Selgub, et õed on lapsest saati väga kokku hoidnud, teineteist kõigiti täiendades. "Me oleme nii erineva loomuga, tema tasasem ja mina energilisem. Õde oli väga ilus laps ja tädid kutsusid teda ikka inglikeseks, mina seevastu olin tõeline marakratt. Ronisin puu otsa kribinal-krabinal nagu orav. Kui mind otsima tuldi, siis vaadati ikka ülespoole. Pirnipuu oli mu lemmik," meenutab Eve. "Koos õega tegime igasugu asju. Meile mõlemale on loomad alati meeldinud. Tassisime koju küll kasse-koeri ja hoolitsesime nende eest, samuti oleme tohterdanud linde."
Praegu käib Eve õega tihtipeale teatris ja kontserdil, viimati võeti üheskoos plaani Andrea Bocelli suurkontsert. Mõnikord jalutab õde Evele tööle vastu. Jõulude ajal aga küpsetavad Eve juures tervele pesakonnale, et üheskoos pühasid veeta.
Evel on kolm lapselast ja üks lapselapselaps ning õde Ingrid on samuti neile kui vanaema. "Vahel nad helistavadki otse Ingridile. Mina ju muretsen iga asja pärast! Õde võtab rahulikumalt."
Lapsed – suurim varandus
Laste käekäik läheb Evele väga korda ning ta on üksikasjalikult nende tegemistega kursis. Kui Fredi vanim poeg on end sisse seadnud Soomes ja leidnud kutsumuse IT-valdkonnas, siis nooremate lapselaste puhul võib täheldada vähemal või rohkemal määral huvi etenduskunstide vastu. Eriti õhinal räägib Eve pojapoja sammudest balletimaailmas. "Ta läks oma õega balletikooli katsetele kaasa, aga märgati hoopis teda ja kutsuti õppima. Nüüd on ta juba 9. klassis, aga kas temast tuleb ka balletiartist, seda näitab tulevik." Pojatütar seevastu on andekas muusikas ja õppinud üht pilli teise järel, alguses trumme, siis kitarri ja nüüd, 18-aastasena on ta enda jaoks klaveri avastanud.
Eve elab laste ettevõtmistele kogu hingest kaasa ja toetab neid, nagu oskab. Vanaemalikult nõu annab ka. "Nad kuulavad ja naeratavad, ega nad vastu ei räägi. Ma siis ütlen lõpuks, et eks sa ise tead paremini ja otsustad, aga kaalu ka siis niisugust varianti." Ehkki kutsumuselt filminäitleja, on Eves väga palju ärinaist ning ta soovib, et lapsedki haridusteel ja karjääris tarku valikuid teeksid.
Jälgib hoolega tervist
Tööl käimist võtab Eve arukalt, pöörates tähelepanu ennekõike enesetundele ja tervisele. Kanal 2-s on ta 26 aasta jooksul teinud väga eripalgelist tööd: peale lugedes, reklaamnäoks olles, saateid juhtides ja suuri reklaamiprojekte sisse tuues. Lisaks kutsutakse teda vahel mõnda klippi, teinekord jällegi modelliks. Selle suve tegemistele jättis oma jälje aga puugihammustus, mille Eve sai maakodus toimetades. Ohtliku putuka hammustus tekitas eriti kuuma ilmaga koosluses halva enesetunde.
"Proov näitas, et olen immuunne, justkui oleksin haiguse varem läbi põdenud, aga enesetunne oli väga halb. Kolm-neli päeva ei jaksanud midagi teha ja uimane oli olla," räägib Eve selle suve kõige suuremast tervisemurest. Enda rahustuseks tegi Eve igaks juhuks veel ühe analüüsi. "Ikka on ju tähtis teada, milles asi on. Haiguse põhjus on vaja teada saada, mitte niisama rohtusid kühveldada," selgitab ta. "Eks ma olen muidugi palju vintsutada saanud kunagiste kontserdireisidega mööda Venemaad. Lavad olid külmad, kleidid pidid jällegi olema dekolteega. Lähed mööda pikka ja külma koridori, et jõuda välja areenile… Mul on palju kordi olnud kopsupõletik just sellepärast, et tuul on läbi tõmmanud."
Pahedest prii
Pikad sõidud ja tihe esinemisgraafik on mõnegi staari viinud halvale teele, kuid Eve on leidnud mahti hoolitseda teistegi eest. "Kerge see aeg polnud," tõdeb ta mõttesse jäädes. "Võtsid küll vahel naljaga, et nüüd pead seda tegema ja kõik, aga see väsitas tohutult ära. Mul oli tihtipeale kolm filmi korraga ja siis väsisin ainuüksi ümbritsevast rahvast ära, sellest pingest, et kogu aeg kõik tahtsid rääkida, minuga koos pildistada. Kontserdireisil tuli mõni päev sama kino mitmel laval olla. See oli meeletu." Kui koju puhkama sai, siis ei tahtnud Eve enam kuhugi minna. "Mul olid lõualuud ka vahel kanged," ütleb ta.
Väsimus oli suur ja niigi õbluke Eve tundus publikule lausa koolilapsena. Kultuurimaja ees naised arutasid, kas ta on üldse kooli lõpetanud. "Olin väike ja kõhnake, pikk seelik seljas, lai vöö peal, nagu toona moes oli, ja siis olingi nagu lapsuke. Vahel toodi mulle musta kalamarja, et söö, sa oled nii kõhn. Tegelikult olin pidevalt magamata." Ja kui teised võtsid sellises olukorras viina, siis Evele see ei sobinud. "Kui olin hirmus väsinud, siis võtsin, jah, pool pitsikest konjakit. See ajas natuke vere käima." Pigem aga hoolitses ta isegi kolleegide eest: vahetas vahel klaasid ära ning kallas kange joogi kuhugi mujale.
Armastab jala käia
Eve hoiab end peamiselt vormis jala käimisega ja selle on talle ka tohter ette kirjutanud. "Vanasti võisin kas või viis tundi kogu aeg jalgel olla. See oli naljategu! Praegugi ütleb arst, et peaksin kõndima vähemalt kolm kilomeetrit päevas, aga kus ma kõnnin, kui pea hakkab ringi käima," muretseb Eve suve soojadel päevadel. Eve läheb tööle ja koju enamasti jala, veel meeldib talle mere ääres ja metsas jalutada, aga ka vanalinnas kõndida. "Pikk tänav ja Raekoja plats – küll see on ilus! Tallinn on väga ilus linn."
Pikemaid käike mõjutab paraku üle viie aasta tagasi tehtud puusaoperatsioon, millest taastumine oli paras katsumus. "See ikka lööb inimese täiesti rajalt maha. Ei saa enam käia nii, nagu tahad, ja selle tempoga, nagu tahad. Tänu dr Ants Kassile ma vist elus olengi! Ta andis nii palju optimismi. Isegi opilaual ajas naerma, samal ajal kui mind magama pandi," räägib Eve. Tänu arsti toetusele ja enda kangekaelsusele ajas Eve end üsna ruttu jalule. "Taastusravi osakonnas ärkasin kell viis hommikul, et oma kolm kilomeetrit pikas koridoris edasi-tagasi maha kõndida. Siis oli hea: kõik magasid. Muidu üks vaatas ja teine vaatas, et näe, punased sokid ja punane mantel ka."
Nali on terviseks
Eve Kivilt on lugematult hulgal küsitud nooruslikkuse saladuse kohta ja saadud erisuguseid vastuseid. Temaga maast ja ilmast vesteldes taban end mõttelt, et just niimoodi, viisakalt ja väärikalt, teinekord ka peene huumoriga ja igast olukorrast välja tulles, on ehk mõnigi müüt sündinud, mida meedia on armastanud. Diplomaadiannet Evel aga on ja selle tabasid omal ajal ära ka Venemaa ametnikud, kui kauni naise tähtsatele riigivisiitidele kaasa võtsid.
Hea huumoritaju on kindlasti üks Eve vitaalsuse saladusi. Tõsisemate rollide kõrval on ta osa võtnud isegi üle-eestilistest tuuridest koostöös Raimo Aasa ja teiste tuntud humoristidega.
Mulle mainitakse enne Evega kohtumist, et ta ei tarbi üldse suhkrutooteid. Eve rehmab vaid käega. Laual, tõsi, on küll hooajalised marjad ja mahl, kuid ka imemaitsvad kaneeliküpsised ja tume šokolaad. "Tegelikult ma söön kõike, mis mulle maitseb. Aga mul pole õnneks ka selline maitse, et sööksin end haigeks. Ma ei söö rasvast toitu palju, ehkki jõulude ajal on laual alati seapraad. Ma arvan, et see kord aastas ei tee midagi, eriti kui seal on ka kapsas ja mustad ploomid," jutustab ta.
Head inimesed ja loodus
Eve lemmikpaik on vaieldamatult Tuksis asuv maakodu, kuhu ta tihtipeale linnakärast varjub. Viimati käis ta seal õega, et puugihammustusest rahulikult toibuda. "Ikka tõmbab linnast välja. Ja kui ilusad need metsad seal on! Tuled hommikul vara veel öösärgi väel, istud trepi peal ja kuulad linnulaulu. Teretavad ja tulevad su ette. Linavästrik vaatab sulle otse silma ja vestleb seal sinuga," muutub Eve poeetiliseks. "Nüüd, pärast lageraiet igal pool, pean siiski ütlema: "Kui ilusad need metsad olid." Enam ei kuule kägu kukkumas ning ühtki suurt rähni pole ka ammu näinud. Isegi rändlinde pole sõstraid ära söömas," tunneb Eve muret Eesti metsa pärast.
Eve hoolib väga loodusest, samuti teevad talle suurt rõõmu head inimesed tema elus. Siiani kannab ta oma südames kaasas Tšiili kuulsa poeedi Pablo Neruda antud õpetussõnu: ela nii, et tunned, et oled elanud. "Ma olen oma elus palju selliste toredate, just tarkade ja heade inimestega kokku saanud. Nende õpetused on mind palju hoidnud. Ja mind on hoidnud ka niisugused eriliste võimetega inimesed. Need, kellel on halvad mõtted ja võimed, hoiavad must ise eemale. Nad saavad aru ja kaovad."
