„Vanades majades on ruum ise niivõrd ilus ja nauditav, et justkui ei peakski enam midagi tegema,” sõnab Piret Tamsalu, kes kujundas poeg Eriku esimese oma kodu.
„Poeg lasi mul tegutseda, mulle see väga sobis,” ütleb Eesti suurimas kivi-ja bituumenkatuse
Öeldakse, et sinu kodu on sinu kindlus. Kes ei tahaks oma kindlust ise ehitada, et see oleks täpselt nii turvaline, hubane ja omanäoline nagu just sina seda soovid. Küll aga on maja ehitamine suur ettevõtmine ning tuleb väga põhjalikult läbi mõelda.
Vanadest esemetest millegi uue tegijad on Eestimaal palju, näitas ajakirja TM Kodu & Ehitus taaskasutusvõistlus.
Suusakepist kardinapuu | Mari Orgusaar/TMKE
Suusakepist kardinapuu
Meil sai üks vana suusakepp uue elu kardinapuuna.
Uue korteri soetanud inimene on tihti nõutu: nii palju energiat on kulutatud uue kodu leidmisele ja nüüd on see käes, vanad asjad jäetud eelmisesse kohta ja ega sealt suurt miskit kaasa võtta olnudki.
„Kogu aeg on vaja midagi kõpitseda, see on vana maakoha paratamatus,” sõnab muusik Tõnu Timm (54) ehk Tõun, kes meeleldi keskenduks Matsalus üksnes loomingule, kui nii vaid võimalik oleks.
Siinne rahu kõlab kui tervitus – mõnekümne meetri kaugusele jääv
Ülli-Kaisa Karro ja Eerik Laas elavad koos tütar Kritiga naise enda projekteeritud majas Pirita jõe maalilisel kaldal.
Meremehe pere kindel soov oli, et uus kodu asuks vee ääres.
Kalamaja katusealusest, mida üks pikka kasvu noormees endale viie aasta eest koduks kujundama hakkas, sai sisearhitekt Ines Haagi abiga lõpuks kodu talle, tema elukaaslasele ning nende võrratule koerale.
Kõige rohkem oli peavalu ruumiprogrammi ja valg