Meid, eestlasi, võib nimetada õunarahvaks. Vähe on aedu, kus ei kasvaks vähemalt üht õunapuud.
Õun on meile juba ajalooliselt kõige omasem ja levinum puuvili, aed-õunapuu kohalolekut on mõõdetud umbes 800 aastaga.
Loomulikult ei ole kõikidel inimestel võimalik seda teha, kuid kasvuhoone omamisel on mitmeid häid põhjuseid.
Lisaks võib seda pidada ka enda hobiks, mis aitab tööl tekkinud stressi leevendada.
Jaanipäevast esimeste öökülmadeni õitsvad, viljaka mullaga päikeselist kasvukohta armastavad lillherned on tänuväärsed taimed: nad ei karda tuult ega vihma.
Iluaianduses levinud ja rahva keeli tuntud lillhernes on seaherne Lathyrus perekonna ja liblikõi
Hall mänd pole välimuselt kuigi kena, kuid temaga saab tuua rohelust tuhkkuivale kiviklibusele pinnasele, kus ükski teine puu pole nõus kasvama.
Milline on parim viis uue taimega esmatutvumiseks?
Igasuvine võitlus lehetäidega on täies hoos.
Lehetäisid võib leida peaaegu kõigilt aiataimedelt. Nad on väikesed, 1–5 mm pikkused taimemahlast toituvad putukad. Keha värvus varieerub liigiti ja mõnikord ka liigisiseselt.
Mida teha aiaärist ostetud või postiga saabunud paljasjuurse roosiistiku või püsilillerisoomiga, kui seda veel välja peenrale istutada ei saa?
Aiakeskuste varakevadine istikuvalik – kilepakendis juurikad, risoomid, sibulad, mugulad jne – paneb pea ringi
Kui sa pole punase peedi sõber, siis proovi kollaseid – need on mahedama maitsega ja ehk magusamadki, ei määri sõrmi ning toovad taldrikule rõõmsa päikesekollase.
Naljakas on süüa peeti, mis maitseb nagu peet, aga polegi punane.