Nüüd, kus maailma laastav kriis mõjutab eelkõige meelelahutajaid, on Inga maru rahulik ja rõõmus, sest ta on end harjutanud kriisiolukordadega ning mitu korda elus mugavustsoonist välja astunud.
Inga sõnul saab ta oma töö eest raha, aga ta ei tee ühtegi tööd raha pärast. Kui aga olukord nõuab, on ta kõigeks valmis. "Kui asi peaks minema veel servakene kriitilisemaks, siis olen päriselt vaadanud, et meil siinsamas Tartu Rimis otsitakse töötajaid ja abilisi. Ma ei näe üldse probleemi, läheksin küll. Oleks mingi töö ja saaks väikese raha teenida. Varasem kogemus müüjana ülikooli ajast on mul olemas. Ei ole midagi hullu, meil ei ole ju sõda," räägib Inga. "Olen avastanud, et minus on üsna vähe sellist iseenda ülehinnatud ego. Võib-olla siis, kui ajakiri ilmub, võib mind tulla juba külastama kuhugi riiulite vahele."
Muutunud elukorraldus
Inga on kunagi õppinud psühholoogiat ja sotsiaalpedagoogikat. Need õpingud jäid pooleli, sest teater kutsus ja temast sai hea psühholoogi asemel hea näitleja. Õnneks on mõned olulised asjad psühholoogiast siiani külge jäänud: Ingale meeldib kõrvalt jälgida nii ennast kui ka huviga vaadelda maailma.
See kriis on Inga sõnul loonud täiesti teistsuguse perspektiivi. Inimesed on hakanud nüüd aru saama väärtustest ja seisukohad on muutunud. Ta loodab, et ehk hakatakse veelgi rohkem väärtustama neid ameteid, mis varem nii popid ei olnud, kuid praegu on fookuses.
Ta on tänulik, et võttis enne kriisi vastu ühe töö lihtsalt sellepärast, et tundus huvitav: lugeda sisse pimedate raamatukogule raamatuid. Nüüd on see üks väheseid töid, mis tal praegu alles on ja mis väheke toidab. Samuti on säilinud veel üks mitmekülgse naise tegevusvaldkondadest – kõnetehnika, milles ta on omandanud magistrikraadi. Inga annab Elleri muusikakoolis kõnetehnikatunde veebi kaudu.
"Kolmapäeviti olen täiskohaga pedagoog, tunnid on järjest ja õhtuni välja, teist võimalust ei ole. Kui lapsed magama saan, lähen tagatuppa, kus salvestan pimedatele raamatuid. Nädala sees, kui on töisem aeg, oleme kodus Tartus. Nii on lastel kergem õppida. Nii kui reedel kell kukub, kõigil õpitud ja saan oma ajutise pedagoogitöö – nii esimese kui ka üheksanda klassi õpetaja – lõpetatud, läheme maale.
Maakodus oleme täiesti kontaktivabad. Seal on ruumi ja õhku ja omaette olemise aega. Naudime, et seal saab vaikselt nokitseda, teha midagi füüsilist, mille tulemusena näed, et midagi reaalselt muutub, saab valmis, ilusamaks. Sellistest tegevustest saab inimene rahulolutunde," kirjeldab Inga oma uut elukorraldust, kuid lisab: "Kui näed, et sul polegi järgmise kahe või kolme kuu jooksul mitte ühtegi tööd, siis see võtab ikka täitsa tõsiseks."
Istumiseks aega ei ole
Inga ja ta abikaasa Toomas Lunge on iseenda tööandjad ehk vabakutselised. "Meile tähendab eriolukord seda, et peab kiiresti pea tööle panema. Ei ole aega istuma jääda, vaid tuleb mõelda, mida teha, kuidas ellu jääda. Me ei räägi ainult arvete maksmisest, vaid ka esmavajalikest asjadest – lastele on vaja ju süüa osta!
Kui muidu räägin kõigile, et tuleb oma mugavustsoonist välja tulla, siis nüüd on see käes! Minu pluss on see, et olen seda paaril korral varem teinud – ennast täiesti teise seina loksutanud. Õnneks tean, millistest pidepunktidest nüüd kinni haarata," on alati optimistlik ja päikeseline naine raskes olukorras lootusrikas. "Arvan, et see kõik ei ole maiks möödas – see on pigem optimistlik arvamus," ennustab Inga aprilli alguses. "Alles kusagil suve keskel saab natukene kergemalt hingata."
Nende perel on vedanud, sest ollakse neljakesi, ja nüüd on peres veel viieski liige – pisike Berni karjakoer Rolli. Kriisi tõttu kannatavad inimesed ju üksinduse all, suhtlemise ja läheduse puudumine valmistab meelehärmi.
Mõned, vastupidi, on aga pinges seetõttu, et tuleb päevast päeva perega kitsukeses ruumis koos olla. Inga näeb taas võimalust ja soovitab: "Õppige üksteist tundma! Äkki annab kodustega midagi koos toredat ette võtta. Ja isegi kui tülli minna, annab ju jälle ära leppida!" Tema on abikaasa Toomasega koos harjunud toimetama ja uus elukorraldus ei ole midagi ootamatut. "Meie tööd on pidevalt seotud. Õnneks tunneme teineteist päris hästi."
Sisekaemuslikud mõtisklused
On mitu asja, mida Inga arvates on see kriisiaeg meile õpetama tulnud. Ta soovitab leida nüüd rohkem aega iseendale. "Paljud emmed näevad, et kõik tahavad kodus nüüd tähelepanu. Tegelikult tuleb leida viise, kuidas saada üksi eemale. Tean seda, sest minulgi on kaks last kodus," tõdeb Inga. "Võib minna õue jalutama, võtta omale aeg ja teha neid asju, mis endale on tähtsad, mis positiivselt laevad. Võid ju mõelda, et ma ei jõua või et muresid on nii palju, aga kõige tähtsam on see, et säiliksid vaimne tervis ja positiivsus."
Inga soovitab mõelda, mis on see, mida tehes tunned end hästi. Mõnele on see võib-olla tikkimine, heegeldamine või raamatute lugemine. "Kalale võib ka minna, juhul kui kambakesi ei lähe. Mul on paat valmis ja olen juba saanud ühe korra küll sellega Emajõel käia, kui vahepeal hästi soe ilm oli," räägib kirglik kalastaja.
Ingale tundub, et see endaga tegelemine, millest palju räägitakse, on inimestele vahel ebamugav. "Kes see ikka tahab endale ausalt peeglist otsa vaadata ja mõelda, mis mu hirmud on ja miks ma vihastan. Võid küll öelda, et see teine inimene on lollakas, aga ei-ei – vihastad ju sina! –, tuleb uurida, miks see sind üldse endast välja viib, mis sinu sees toimub. Tuleb õppida tundma, kuidas mingid tundevarjundid sees käivad ja miks.
Muide, palju toredam on elada, kui sul on hea ja lihtne olla, kui oled õnnelik ja rahul. Kas oskad elust rõõmu tunda? Oskad ja julged märgata kõike positiivset?" mõtiskleb Inga. Ta tunnistab, et stressi on mingil hetkel kas raskemal või kergemal määral igaühel, ka temal. "Meile tunduvad enda läbielamised palju suuremad ja raskemad kui teiste omad, kõrvalt vaadata ja nõu anda on samuti lihtne. Samas see nõuanne, et ära ole kurb ja mõtle positiivselt, ei aita sageli."
Karmide kogemuste õppetunnid
Inga elu suurimad ja raskeimad hetked, millest ta ei ole avalikult rääkinud, on olnud karmid kogemused, kuid samas parimad õpetajad. Esimene neist oli lähedase kaotus.
"Kui kaotad kellegi lähedastest, kui sureb inimene, kellesse oled väga kiindunud, siis selle lahkumisega toimetulemine on väga raske. Minul sattus see teismeikka, kui oli niigi palju emotsioone ja maailm muutus ega saanud iseendastki aru," meenutab ta.
Leinast ja kaotusvalust väljatulek oli pikk ja keeruline protsess. Praegu võib Inga olla tänulik, et see juhtus just sellisel ajal. Nüüd oskab ta väärtustada mingeid asju rohkem, tal on avatud pilk ja võib-olla ka teistmoodi vaatenurk, mis on saanud tulla just tänu sellele sündmusele.
"Tulin kõigest sellest välja hästi pikalt. Mul olid sundmõtted, mõttemustrid, kus hakkasin läbi mõtlema ja analüüsima, mis kõik võib juhtuda – kas teiste inimestega või endaga. Kujutasin ette, mida negatiivset võib tulla, justkui end selleks ette valmistades," mäletab Inga oma musti mõtteid.
Kui ta aga teadvustas, millega ta oma peas tegeleb, sai kõik selgeks. Kui inimene oskab ennast kõrvalt näha, on see juba väike võit. Sealt sai muutus alguse. "Olen tohutult tänulik, et mulle jõudis kohale, et kõik me elame vaid ühe korra. Mitte ainult teised pole surelikud, vaid mina ka. Mul on siis valida, mida selle eluga teen."
Muutumise kurb paradoks
Inga elu teine vaatus ehk teine keeruline üleelamine kestis samuti pikka aega ja tegi naise ühtpidi leebeks, kuid samas tugevaks. "Olen elanud alkohooliku kõrval väga pikka aega. Inimesed, kes on selles situatsioonis olnud, teavad, millest räägin ja mis sellega kaasneb. Praegu, elades teisiti ja nähes, kui palju energiat jääb inimesel üle, kui ta ei ole ainult kaassõltlase rollis… Uskumatu, kui palju jõuab! Arvan, et sellest ka praegu minu power (jõud, vägi – ingl)," ütleb Inga.
Talle tundub, et mida aeg edasi, seda lihtsamaks on elu läinud. Üllatavalt vähe on neid asju, mis suudavad teda tasakaalust välja viia, ja selle üle on Ingal äärmiselt hea meel. "See on tegelikult töö iseendaga ja mitte kellegi teisega. Ükskõik millise sõltlase kõrval elades võtavad need, kes on tema ümber, justkui osa sellest koormast ja raskusest või probleemist endale. Tahtes nii kas aidata, päästa või midagi muuta, samal ajal lõhkudes sellega ennast. Muuta saab iga inimene ainult iseend – see on paradoks. Just, kordan veel: ainult ennast saad muuta," jagab ta oma kogemust.
Inga jõudis selles olukorras äratundmiseni, et tema ise on tähtis ja et tema saab valida, mismoodi elada. "Elame siin maailmas ühe korra ja kõigil on võimalus elada täpselt nii, nagu tahab. See on tegelikult väga lihtne: tuleb usaldada ja olla, mitte mõelda end kuskile asjadesse kinni."
Tasakaalupunkti otsinguil
Kui inimene juba saab aru, et on kuskil päris lõksus, tuleb end aidata ja ka abi paluda. "Tasub minna arsti juurde – psühhiaatrid on meil väga kõrgel tasemel. Nii nagu valutava kõhuga läheme arsti juurde, nii võiks seda teha ka vaimsete probleemidega, otsida abi. See ei ole häbiasi. Kui Inga Lunge saab sellega hakkama, saavad kõik teised ka," julgustab näitlejanna.
Ta paneb südamele, et selleks ei pea olema end täiesti ribadeks rahmeldanud. Probleemide ennetuseks tasuks psühhiaatriga nõu pidada juba varem, sest spetsialist oskab mingi uue nurga välja tuua, mida ise ei oskagi märgata ja mille peale ka väga lähedane inimene ei tule. Samuti leiab ta, et oma muredega ei pea sõpru pidevalt koormama – nendega koos võiks pigem elust rõõmu tunda.
Kui Ingalt uurida, kas temal kui üdini positiivsel ja säraval inimesel ka mõni halb harjumus on, pöörab näitlejanna selle küsimuse omamoodi vaatevinklisse ja teatab, et ühegi harjumuse kohta ei tohiks öelda, et see on halb.
"Kui tunnen iseennast hästi, pean hoidma tasakaalu. Tuleb elada nii, et miski ei võtaks minu üle liigset võimsust. See tähendab säilitada kontrolli mõtete, emotsioonide ja keha üle. Tembeldada mõni asi halvaks ei vii eriti kaugele. Võiks ju öelda, et halb on käia liiga palju trennis. Tont teab, mis seal võib juhtuda, milliseid traumasid saada. Samas on väga hea ja tervislik, kui inimene hoolitseb enda oma eest. Igas asjas peab olema tasakaalupunkt."
Terviseturgutuse kuur
Inga ütleb, et nende perel on igal kevadel kombeks teha üks suurpuhastus. "Meie Toomasega teeme läbi ühe sellise kahenädalase kuuri, mil pöörame söögile rohkem tähelepanu. Meil on oma menüü, sööme konkreetseid asju, rohkem rohelist, ja puhastame soolestikku. Iga kevad ei innusta meid seda tegema ainult need mõned kaotatud kilod, vaid pigem hea enesetunne ja värskus, mis sellest tuleb," nendib ta. Lisaks püüavad nad rohkem õues liikuda.
"Võib-olla läheb praeguses infomüras see ehk praegu kaduma, aga üks asi, mis minu meelest on kõige-kõige tähtsam just immuunsüsteemi jaoks: selleks, et oleksid rõõmus, et oleks hea ja tore olla, on pingete maandamine. Kui inimene on stressis, siis tema immuunsüsteemi kaitsevõime väheneb ja ta ongi vastuvõtlikum kõigile viirustele ja haigustele," räägib Inga.
Igaüks peab ise leidma viisi, kuidas pingeid maandada. "Võimalusi on palju ja igaühele ei pruugi sobi sama lahendus. Mõnele meeldib mediteerida või käia hüpnotisööri juures või teha midagi muud. Kui see tekitab hea tunde, on hästi. Peamine on aga, et sellest ei tohi saada sõltuvus."
Inga käib küll harva, aga siiski korrapäraselt psühhiaatri juures. "Mul on kuklas ikka vanavanaemade tarkus, et küll on tore, kui teed maal ise angervaksateed või on piparmünti ja mett. Hanerasva ka ja kõiki selliseid asju. Aga esmatähtis on positiivne ellusuhtumine. Õnnelikud inimesed ei ole haiged."
"Ma kirjutan sulle"
"Mõtlesin, et kirjutan raamatu, kui olen päris vana," muigab näitleja Inga Lunge. Aga saatus tahtis teisiti ja pakkumine tuli juba kaks aastat tagasi. Ingalt küsiti, kas ta oleks nõus kirjutama ühe sellise raamatu, mis on aeglane lugemine, kus oleks positiivseid mõtteid ja mis oleks justkui raamat iseendale. Nüüd selline trükisoe teos just välja tulebki.
"Natuke pelgasin, aga võtsin selle pakkumise vastu, sest ma aeg-ajalt panengi end sellistesse olukordadesse, kus on hirmus – et vaadata, mis seda hirmu teeb," räägib Inga raamatu "Ma kirjutan sulle" saamislugu. "Kui mõni mu mõte aitab kellegi mõnele teeotsale või mõne asja selgeks mõelda, siis sellest oleks mulle väga suur rõõm."
