Inimese nahal kasvab karvu igal pool, välja arvatud jalataldadel, peopesades ja huultel. Karvad on jäänuk kasukast, mis kunagi kattis meie esivanemaid üleni. Evolutsiooni käigus on enamik sellest kadunud, kuid üsna tihti võib kohata mehi, kellel on tihe karvakasv nii jalasäärtel, käsivartel kui ka rinnal ja seljal. Naistel esinevat tugevat karvakasvu nimetatakse hirsutismiks (ehk hüpertrihhoosiks) ja selle põhjuseks võivad olla hormoonid, kilpnäärme talitluse häire või pärilik soodumus.
Karvade eemaldamine on saanud just naiste probleemiks, sest kui mehed ei lase ennast enamasti segada isegi tugevast karvakasvust üle kogu keha, siis naised on häiritud juba väikestest udemetest näol.
Sellist meetodit, millega liigsetest karvadest päriselt lahti saaks, pole veel leitud, kuid vähemaks saab neid erinevate meetoditega kindlasti.
Vana ja kindel žilett
Kodustest meetoditest kõige lihtsam ja kättesaadavam on raseerimine. Häda on selles, et seda peab tegema tihti, sest karvad kasvavad kiiresti tagasi.
Levinud on müüt, et mida rohkem raseerida, seda tihedamad ja tugevamad karvad tagasi kasvavad. See pole tõsi, küll aga võib raseerimine põhjustada sissekasvanud karvu ja nahaärritust. Karvatupest kasvav karv on otsast peenem, kuid raseerija lõikab karva läbi just kõige jämedama koha pealt ning edasi kasvab karv juba tömbi otsaga, mispärast tundub see jäme ja tugev.
On olemas ka karvaeemalduskreeme, milles sisalduv keemiline aine lahustab karva keratiini, mistõttu karv murdub naha pinnalt. Kreemi võib kasutada tugevamal nahal, nagu jalasäärtel, õrnale nahale, näiteks kaenlaalustele või intiimpiirkonnale, see ei sobi. Karvaeemalduskreem tuleb hoolikalt maha pesta ja nahka niisutava kreemiga määrida.
Suhkur ning vaha
Tõhusam meetod on epileerimine, sest see eemaldab karva koos juurega. Selleks kasutatakse vaha, suhkrut või mehaanilisi epilaatoreid. Epileerimise miinus on asjaolu, et selle protseduuri jaoks peavad karvad olema kasvanud üsna pikaks.
Juba iidsetest aegadest peale on naised eemaldanud oma karvu suhkruga, eriti idamaades. Vahatamisega võrreldes on suhkruprotseduur õrnem, nahk jääb sile ega puneta.
Suhkrumass segatakse kokku suhkrust, veest ja sidrunimahlast, ning erinevalt vahast tõmmatakse see nahalt karvade kasvu suunas – nii saab kätte ka peente karvade juured.
Vaha ega suhkruga ei tohiks töödelda sünnimärke, vigastatud ega päikesepõletusega nahka. Mõistlik oleks vähemalt esimestel kordadel käia vaha- ja suhkruprotseduuridel salongis ning lasta professionaalil õiged võtted ette näidata.
Laseri plussid ja miinused
Pikemat karvutut perioodi pakuvad laseri- ja IPL-protseduurid. Laserikiir hävitab karvasibulas oleva pigmendi. Vabaneb kuumus ning tekib karvanääpsu ehk folliikuli kahjustus.
Laserepilatsiooni tulemus on väga individuaalne ja oleneb paljudest teguritest, nagu nahavärvus, karvade suurus ja värvus. Selle meetodi miinus ongi see, et laser mõjub ainult tumedatele karvadele, kuid pika aja jooksul ja paljude järjestikuste seansside järel õnnestub laseriga karvakasvu tunduvalt vähendada.
Pärast laserravi võib esineda ville, aga ka hüpo- või hüperpigmentatsiooni. Hüperpigmentatsioon on naha tumenemine pigmendirakkude stimuleerimise tagajärjel. Hüpopigmentatsioon seevastu on naha muutumine heledamaks pigmendirakkude kahjustumise tõttu ravitud piirkonnas. Tavaliselt on muutused mööduva iseloomuga.
IPL-aparaat (intense pulsed light) on valgusraviaparaat, mis sarnaneb laseriga, kuid tekitab pulseeritud polükromaatilist valgust. Valgus juhitakse läbi filtri, mis eraldab nahka kahjustavad lühemad lained. Et saavutada tulemust, on vaja vähemalt kolme kuni viit seanssi. Raviga kaasnevad punetus ja turse, mis mõne aja jooksul mööduvad.
Püsiv, kuid valus
Kõige püsivamad tulemused saavutatakse termolüüsi ja galvaanilise elektrolüüsiga. Galvaanilise elektrolüüsi puhul hävitatakse karvasibul keemilise, termolüüsi puhul termilise ehk soojusliku reaktsiooniga. Peene nõela abil viiakse elektrivool karvasibulasse ja see hävib.
Kuna kõik karvad ei ole korraga kasvufaasis, on vajalikud korduvad raviseansid. Eemaldada on võimalik igat värvi karvu, mitte ainult tumedaid nagu laseriga, ja õige teostuse korral on tulemus püsiv.
Miinuseks on see, et protseduurid võtavad aega ja tegija peab olema väga täpne, et mitte tekitada arme. Protseduur on üsna valus, seepärast tarvitatakse tuimastavaid kreeme.
