„Esiteks on tähtis muidugi maatüki viljakus ja selle harimise lihtsus. Liivast, soist või kive täis pinnast tuleb enne tugevalt väärtustada, et ta viljakandvaks maaks muutuks, aga see kõik maksab,“ sõnas ta.
„Teiseks sõltub palju maatüki suurusest. Liiga väike põld ei paku paljudele võimalikele rentnikele mingisugust huvi. Kehvema stsenaariumi korral pole näiteks üldplaneeringust tingitud piirangute tõttu võimalik ka maatüki sihtotstarvet muuta ja selline krunt ei oma kellelegi erilist väärtust peale tavalise heinamaa,“ selgitas Sempelson.
„Järgmine põhjus on muidugi asukoht. Kui objekt asub metsade keskel raskesti ligipääsetavas kohas, kuhu rasketehnikaga on keeruliste ilmaolude korral ligi pääseda, siis kinnistu väärtus langeb,“ märkis ta.
Kõige olulisema tegurina tõi Sempelson välja aga nüansi, kas lähiümbruses tegutseb mõni suur põllumajandusettevõte. „Neile on väga oluline, et haritavad põllud paikneksid üksteisele lähedal – see hoiab kokku nii kütust kui aega. Just suurtootjate naabruses on korralikud põllumaad kõige väärtuslikumad, nii et kui keegi peaks tahtma põllumaadesse investeerida eesmärgiga need välja rentida, siis tasub kindlasti teha ära korralik eeltöö, kes ja kui kaugel on suuremad potentsiaalsed rentnikud,“ lisas Sempelson.
