Kui nurmenukud oma kullendavad õied lahti löövad, on õues päriskevad. Selle, põlvest põlve austatud loodusanni tunneb küllap igaüks ära, olgugi et tal on rahvasuus ligi poolsada nimetust – kindlasti rohkem kui ühelgi teisel taimel. Nõnda sobib nurmenukk eesti keele aastal ka meie emakeele rikkuse näitajaks: kanavarvas, kuldvõti, taevasilm, neiulill, kikkapüks, saksapüksid, kikkahain, kulupüks, kurekaats, käolill, piimapisar...
Esimesed lehed salatiks
Juba esimesed mullast nina välja pistnud lehed pakuvad ohtralt C-vitamiini, mistõttu on neid mõistlik süüa värskelt: niisama suhu pista, teha eraldi salatit, maitseks näiteks sidrunimahl, või panna muude värskete salatite hulka. C-vitamiini-rikkad on ka hiljem puhkevad õied.
Kui kanavarbad on juba õisi täis, tasub kogu maapealne osa talveks tallele panna. Lehed kuivata õhukese kihina praeahjus kõrgel temperatuuril: 80-kraadine kuumus peatab kiiresti C-vitamiini lõhustavate ensüümide tegevuse. Muidugi ei või lasta lehtedel pruuniks minna, vaid need tuleb ahjust välja võtta siis, kui nad on kuivad ja endiselt rohelised. Õied koos tuppedega kuivata eraldi – õues, õhurikkas ja varjulises kohas.
Kui kikkapüksid on õigesti kuivatatud, säilib nende värvus, lõhn, maitse ja tervistav mõju. Kuivatatud ürt seisab rohukapis paberkotis või nõrgalt kinni keeratud kaanega klaasnõus kuni kolm aastat.
Kasulikku sisse ja peale
Nurmenukutee peletab väsimust, ajab palavikus olija higistama ning vaigistab külmetushaiguse köha. Kanavarvast peetakse tõhusaks organismi puhastajaks jääkainetest ning liigse vee väljutajaks kehast – sellega kahanevad tursed. Abi on leitud ka põiepõletiku vastu.
Kuldvõtmeteest ja -tinktuurist on abi saadud ka siis, kui närv on natuke must: sellel taimel on kergelt rahustav mõju, kuid mitte nii vägev kui näiteks veiste-südamerohul.
Nurmenukk ergutab maomahla teket, mistõttu peaks seedimine etemini edenema. Kui aga seedemahla on niigi liiast, võib järjest pikka aega kanavarbast abi otsimine tekitada kõrvetisi ja iiveldust. Seega: ikka parajal määral ja enesetunde järgi.
Nii kange tee kui ka tõmmisega tupsutamine värskendab närtsinud nahka, aitab ära võtta selle punetust ja parandada pisikesi vigastusi. Juuretinktuur pooleks veega võtab aga ära väikese liigesevalu, kusjuures ühekordsest määrimisest pole abi – seda võiks teha iga päev paar-kolm korda ja nädal järjest. Umbes sama mõjuga on õie-lehetõmmis. Turgutav ja maitsev tuleb ka siirup. Kui tarvitame seda ainult mõne teelusikatäie päevas, siis mingit valge surma ohtu ei ole.
Vana teekann pliidil
Veidi vanema aja mäletajatel on lapsepõlvest kindlasti meeles see, kuidas talvel laiutas soojal pliidiraual kogukas teekann, millest oli nurmenukutee igal ajal soojalt ja volilt võtta. Ega siis iga kord viitsitud uut teed teha, vaid valati aina vett juurde ja näpuotsaga kuivatatud kanavarbaid ka.
Nüüd on asjatundjad leidnud, et ega see tervislik tegu ei ole, ent toonaseid teejoojaid on 90-aastaseid ja vanemaidki. Aga meie oleme targemad, teeme iga kord värske tee ja püüame elada vähemalt sama kaua.
Ettevaatust!
Nurmenukuteed ei soovitata imikutele ega väikelastele, sest võib tekitada allergiat.
Nurmenukku ei või pikka aega järjest tarvitada, sest see võib ärritada magu ja nahka.
Soovitatav maksimaalne päevaannus on 1 sl kuivatatud või 2 sl värskeid õisi-lehti ning 3–4 tl tinktuuri.
Õie-lehetee 1
(turgutuseks)
Vala 1 tl kuivi või 2 tl värskeid peenestatud õisi-lehti üle 1 kl keeva veega.
Lase 15 minutit tõmmata, kurna termosesse.
Joo aeg-ajalt turgutuseks kuni 2 kl päevas.
Õie-lehetee 2
(raviks)
Vala 2 sl kuivi või 4 sl värskeid peenestatud õisi-lehti üle 2 kl keeva veega.
Lase 15–20 minutit tõmmata, kurna termosesse.
Joo 2 kl päeva jooksul söögikordade vahel nimetatud terviseprobleemide ja haiguste korral; rahulikuma une saamiseks joo õhtul 1 tund enne magamaminekut 1 kl.
Tarvita teed nädal järjest ja vajaduse korral nädala pärast taas.
Õie-lehetõmmis
Pane termosesse 2 sl kuivi või 3 sl värskeid peenestatud õisi-lehti ja vala üle 0,5 l kuuma veega.
Lase 45 minutit tõmmata, kurna.
Võta kinnise köha leevenduseks sisse 3–4 sl korraga soojalt iga 3 tunni tagant.
Jahtunult tupsuta väsinud, punetavat nahka või määri valutavaid liigeseid.
Ülejäänud tõmmist hoia kaane all külmikus.
Allikas: loodusravispetsialist Aive Luigela
